Pikkusprobleem

Mul on kalduvus (oh, see ongi see eestikeelne sõna, mis mul varem tendentsi juures meelde ei tulnud...) kirjutada need tööd kõik liiga pikad. Ma saan aru miks üks mu baka töödest lubatust poole pikem tuli - ei tasu kirjutada single reavahega asi valmis ja siis 1,5seks muuta ja avastada, et tööd on plaanitust palju rohkem sedasi. Aga miks mul see mag töö ka pikaks kipub minema, vot seda ma ei mõista... Alguses ei tundunud see teemavalik sugugi nii lai, et sellest 70 lk-se töö ära kirjutaks. Teemavalikut sai veelgi kitesndatud töö käigus ja ikka tundub, et asi läheb natuke kontrolli alt välja... Aga äkki on asi selles, et eesti keeles on liiga pikad sõnad? Tegelikult on seda praktika osa ikka eesti keeles tunduvalt parem kirjutada, aga ma kujutan juba ette, milline õudusunenägu saab olema galeegi keele ajaloo eesti keelde tõlkimisel. Aga üks tundub juba suht kindel - ma kaisten oma töö ikka kevadel ära. Aga et mitte ära sõnuda, siis ütleme, et nii 95% kindel :p

Ma tunnen nii oma fotokast puudust. Ma tahtsin nii väga sel aastal kevadet pildistada. Ma käin iga päev põõsastest ja puudest mööda. Ja iga päev vaatan, et pungad on jälle natuke rohkem avanenud. Mõtle kui lahe oleks, kui ma iga päev ühte ja sama punga saaks pildistada ja siis need pildid kuhugi järjest üles panna ja kevade evolutsiooni jälgida...

Aga olgu, kutsume tänase õhtu varaseks ja läheme juba kell 5 magama ;) Ehk läheb siis palavik ka minema.

püüdlen magistri poole

"Iga inimene võib edu saavutada peaaegu kõiges, mille jaoks tal jätkub piiramatul hulgal entusiasmi."

Kui jätta tähelepanuta see "peaaegu", mis mulle ka natuke muret teeb, siis ma tõesti loodan, et edu võib saavutada ka ilma entusiasmi ja lihtsa tagantsundimisega. Ehk siis, palun sundige mind seda tööd kirjutama!!! Ma ise teinekord ei oma nii palju distsipliini.

Aga tegelikult on lood sedasi, et mul iga päev ees sama probleem, kuidagi ei viitsi seda faili avada, mille pealkirjaks on Made in Galiza ja sotsiolingvistika. Ja kui ma lõpuks lõpuks lõpuks ta lahti teen ja esimese lause kirja panen, siis hiljem seisan silmitsi teise probleemiga - kell on 6 hommikul, väljas valgeneb ja mina ei saa kuidagi kirjutamist katki jätta, sest hoog on sees ja ma ju tean, et kui ma selle faili kinni panen, siis on teda jälle väga raske taas avada. Järeldus: mu entusiasm tekib tööd kirjutades, aga otsekohe kui ma taga reaalselt tõtt ei vaata see kaob.

Veel tähelepanekuid: tasub lugeda töö esitamise nõudeid. Näiteks avastasin ma sealt, et töö peab olema esitatud kahese vahega. Mul oli 1,5. Muutsin siis kaheseks ja sekundiga edenes mu töö 7 lehekülge. Oh mis rõõmu!!! Varasema 20 lk asemel oli kohe 27 :):):)

kevad :)

Nüüd siis jõudis kevad. Midagi oli kahtlaselt teistmoodi kui ma kooli kõndisin. Ja siis kui koolist tagasi koju tulin sain aru, mis see oli. Nimelt istusid inimesed rakekoja platsil välikohvikutes. Ja lisaks veel see, et temperatuurid on juba ülevalpool nulli ning päike paistab ja esimest korda sai ka kingad jalga panna. Ja mis poleks veel kindlam kevadekuulutaja kui see, et noormehed murtud südame pärast emajõkke hüppavad!

Colombia

Keset ööd on hästi normaalne tegevus ju kuulata youtube'ist Colombia hümni. Aga tegelikult mulle hümnid väga ei meeldi muusikalises mõttes. Ma lihtsalt nii huvi pärast. Ma pean tegema ettekande hispaania keelest Kolumbias ja siis otsisin keelenäiteid. Ning sellest tööst on isegi midagi kasu, avastasin endale tervelt kolm uut lahedat Colombia artisti (peale teada-tuntud ja ära leierdatud Shakira ja Juanese). Nimelt Naty Botero, Fanny lu ja Fonseca. Asi võib muidugi olla minu üldises hispaaniakeelse muusika armastuses või tänases meeleolus, aga mulle nad täitsa meeldisid. Nüüd peab kahjuks naasma töö raske osa juurde, ehk siis igasugused foneetilised, fonoloogilised, leksikaalsed ja morfoloogilised iseärasused Colombia hispaania keeles; dialektid ning nende jaotus, hispaaniakeelevälised mõjutused (aafrika keeled ja põliskeeled jm), kreoolkeel Palenque de San Basilio...
Miks ma ei suuda kahte asja korraga teha? Mul oleks vaja peale selle etteknade ju magistritööd ka kirjutada. Parem käsi ja ajupool võiks ju ühega tegeleda ja vasak teisega. Milleks mul siis neid kaks on kui korraga naguinii kasutada ei saa?

jäätants

Selle asemel, et õppida liigub pilk ikka pidevalt telekaekraanile, kust tuleb kas paariskava või jäätants või meeste vabakava (kus on ilusad mehed eksju). Ja siis jääb see pilk sinna kinnistunult paariks tunniks. Nii lahe ja nii ilus ja mõnikord näed nende nägudelt ka, et nii piinarikas. Aga mu viieaastane vennapoeg on ikka armas. Kõigepealt teavitas ta, et mul pole jalgu (seelik oli liiga pikk noh). Ja siis mingi aja pärast vaatas ka neid iluuisutajaid seal telekas ja ütles, et tädid on aluspükste väel. Vot nii. Ega lapsesuu ju ei valeta :p Loo moraal: tuleb kanda seelikuid, mis on põlvini.

2 kuud

Umbkaudu on aega kaks kuud. Ja siis veel paar päeva, kuid see aeg läheb niiehknii tiitellehe tegemisele ja väljaprintimisele. Kahes kuus on kokku kuskil 60 päeva. Töö maht on u 70 lk-d. Sellest 14 on enam-vähem kindlalt olemas. Nüüd tuleb teha üks lihtne matemaatikarehkendus, selline filoloogile omane suurte ümardamistega, ja jõuangi tulemuseni: ma pean iga päev kirjutama vähemalt ühe lehekülje. Kui ma sellest tagasihoidlikust plaanist suudan kinni pidada, ja loodetavasti mõnel päeval ka rohkem edenen, siis polegi ju asi nii hull... Aga tuleb mudiugi arvesse võtta, et siia blogisse kirjutamine ei lähe üldse mitte selle lehekülje alla.

uskumatu

Ma ei mäletagi, millal selline ennekuulmatu asi viimati juhtus. Aga nüüd eile siis tõesti leidis aset. Kõik sai alguse sellest, et laupäeva hommikul pidin juba enne kella 7 hommikul tõusma. Seega uneaega jäi u 3 tundi. Ja siis järgnes pikk päev täis autosõitu, Viljandi lossimäel valge vihmavarju, pruudikimbu ja kaameraga pruutpaari jälitamist, veelkord autosõitu ja 15 minutilist riietevahetust ja meigitegemist, siis veelkord autosõitu jälitades limusiini, tseremooniat ja sellejärgset pilditegemist õues (muide ei soovita veel õlapaeltega kleidis õues viibida), kus kuhi roose mu käevarre punaseid täppe täis tegid, siis veelkord limusiini jälitamist ja uhket pidu ja esinemist ja pidu ja pidu ja pidu kuni viieni homikul. Seega ka öö vastu pühapäeva oli u 3 tundi pikk. Ja siis pühapäeval sai jälle autoga sõita, ohtralt nohutablette tarbida, 4 tundi trenni anda. Ja just siis see juhtuski. MA LÄKISN KELL 23.00 MAGAMA!!! Ja magasin 12 tundi jutti ja kui bändipoisid poleks mind üles ajanud oleksin veel edasigi uinunud.

roosa

täna olid loengus kõik slaidid roosad. tekst oli roosa, ja kaardid olid roosad ja skeemid ja joonised ja youtube'i videod olid ka roosad. Nii lahe minu arust. Mul pole roosa vastu midagi. Ma ei tea miks see õppejõule väga ei meeldinud... Järgmine kord võiks näiteks kollane olla... Ühesõnaga, mulle meeldivad katkised projektorid ;)
Üleüldse oli kuidagi roosakas päev täna :p

kevad

Täna oli esimest korda tunne, et kevad on. Päike ja sula ja soe. Aga just eriliselt see õhk, mis on nii värske ja kevadine. Hoidsin oma tund aega akent lahti ja nii mõnus oli. Ma tean küll, et talv tuleb veel tagasi. Aga kevad meeldib mulle ka. Samapalju kui talv ja suvi ja kollaste lehtede ja vihmade sügis (aga mitte see hilisporisügis, see meeldib natuke palju vähem). Kuidagi sain nii palju energiat sellest päikselisest päevast. Kui ma suudaks selle energia nüüd patside punumiselt, kapsa söömiselt, küünte lakkimiselt (saate ju aru, et homme on esinemine :p), kõhulihaste ja sapagaatide tegemiselt, reiside planeerimiselt jne suunata hoopiski magistritööle...
Sellele kapsale ei meeldi vist üldse söödud saada. juba teist korda hüppas arvuti peale...

varvastel

Ma oskan teha seda rockist otse varvastele tõusu! Nii nagu Breakoutis see esitantsija teeb, kelle nime ma ei tea :p Ma varem ka kunagi proovisin ja siis ei osanud üldse ja nüüd täna pärast trenni harjutades äkki jalad hakkasid ise seda tegema ilma, et ma neile käskugi oleks andnud. Lihtsalt tuli :) Nii lahe!!! Arvatavasti pidi enne selleni jõudmist varvastel pöörlemise selgeks saama... See on nii hea tunne, et ma ise ka ikka edasi arenen. Sel aastal eriti palju veel. enam ei tantsi ainult vanu Roberti tantse, mis ammu selged, vaid saab ise ka uusi tantse kogu aeg õppida. See treble jig on küll trikiga, aga küll ta tulema hakkab :p Varvastel on tore olla :)

Saue - kodune linn

Vastlapäeval kelgutama minnes nägin sellist silti oma linnakeses. Keset linna. Me olime metsast veel võrdlemisi kaugel. Ja ma siiamaani ei saa aru, mida see täpselt öelda tahab... et põdrad peavad siit ära pöörama? Või siis just ei tohi sinna minna? (ma pole ammu autoga sõitnud ja märkidest suurt enam ei mäleta :p) Ja üleüldse polnud ma teadlik, et meil põtru on... pole veel kohanud, kuigi väidetavalt on paljud neid metsas näinud küll...

unistajad

Koristasin sahtlit ja leidsin mingi prinditud lehekülje, mis iseloomustab unistajaid. Kahjuks ei tea, kust see info pärineb, aga põnev lugemine oli igatahes. Toon mõned punktid ka siin ära:

1) Difficulty sharing feelings with other people, but always ready to express a point of view on an abstract idea.
2) Desire to change the world.
3) Being very imaginative.
4) Being a good listener - only if we're interested. Otherwise, we automatically drift off into other pleasant thoughts, while the person is talking. We can stop hearing everything around us.
5) Being perceptive about the way people feel, but not necessarily feeling the need to respond to this.
6) Having humanitarian tendencies.
7) Keeping a lot of secrets - sometimes our thoughts are too complex or different from normality to communicate easily.
8) Expressing views a lot better in written form than orally - because we have time to think about it.
9) Not minding being alone most of the time.
10) Seeming unemotional to others although this may not be true.
11) Hating small talk.
12) Laughing to ourselves anytime, anyplace... which makes people think we might not be all there...

Kas keegi tundis end ära? :p

Vastlapäev

Täitsa hämmastaval kombel sattusin täna kelgumäe juurde ja pika julgusevõtmise ja meelitamise peale lasin sealt kõige kõrgemalt ka kord alla (muidugi sedasi, et Ardo istus ees ja juhtis, muidu oleks vist küll vastu puud lõpetanud :p). Madalamalt lasin ikka mitu korda alla. Aga kõige lahedam oli lasteliumägi, see plastmassist, see oli äärmiselt lõbus ja hea hoo sai tegelt sisse. Maanduda tuli jalgadele ja siis edasi libiseda, et mitte haiget saada ;) Hernesuppi sai ka süüa. Kukleid mitte, sest dieet on dieet :) Tantsisin ja saunas käisin ka. Nii et vastlapäeva tegemised on tehtud.
Siis meisterdasin valge šolkolaadi-kookose trühvleid, neid mille retsepti Piret mulle andis. Päris hääd tulid, kuigi rummi oleks võind veel rohkem panna. Siis jõin rummi Coca Colaga. Täitsa korralikud kaks lonksu ja oli isegi täitsa ok. Seda ma arvasin, et ma peaks ennast alkoholiga hakkama harjutama just rummiga. Pingviinide paraadi vaatasin tubli pool tundi ja kuna ühtegi ilusat kleiti polnud, siis tüdinesin. Nii et Vabariigi aastapäeva tegemised on ka tehtud.

minu esimene tuljak :):):)

Lihaselõdvestus oli tore! Eriti kuna ma ei pidanud sportmängudes otseselt kaasa lööma :p Aga pildistamine oli tore ja tants ka. Ning kõige olulisem - viimane tants oli Tuljak ja ma sain elus esimest korda seda tantsida. Tõden veelkord, kui on hea partner, siis on superhea ka tantsida, isegi kui ise tantsu ei tea :p Ja see lõpp on ikka hullult äge :p

rahast ja sõpradest ja romantikast

Majanduslanguse tingimustes kaovad mul rahad pükste küljest. Mõned neist leidsin voodi alt üles, teised on jäädavalt kadunud.
Täna saatsin palju korda ja kõike seda ainult selleks, et mitte magistritööga tegeleda. Isegi poolteist kuud vahetamata olnud lambipirnid said vahetatud. Täitsa hämmastavalt valge on mu toas. Ja kadunud ongi kõik romantika.
Sõpradest jääb sõltuvusse. Igasugustest.

teater

Te saate ikka ju kõik aru, et ma tegelt kirjutan hoolega magistritööd :p Täna, pärast uisutamist, kahe kleidi ostmist ja teatris käiku sattusin taaskord raamatukokku ja nüüd on see raamatukuhi mu voodi ees ääretult suureks kasvanud. Sotsiolingvistika... Ja neid teoseid, mida vaja oleks ikka pole.
Ma sain ka teada, et Peeter Paan on lastelavastus. Ümberringi oli kuhi lapsi, kes muudkui küsisid: mis toimub? Miks keegi midagi nii teeb jne jne... Eriti lõbus oli siis, kui hakati ootama krokodilli. Nii et meil Hannaga oli täitsa lõbus. Nüüd peab lausa kaks päeva ootama enne kui uuesti teatrisse saab...
Ja nüüd on mu kolmest lambipirnist juba kaks läbi. Peaks ikka millalgi ära vahetama... Väga pimedaks läheb.
Tagurpidi uisutada on tore! Järgmine kord harjutan nii, et jalad korralikult risti ka käivad ;)

Hannaga uisutamas

Jääroos

Mida tegi Hanna

Mida tegi Liina

Sellised näevad välja uisutaja jalad (Hanna omad)

Ja selline näeb välja jää kui seal on korralikult uisutatud.

Piretiga uisutamas

uisutamine on tore :)

Selline näeb jää välja pärast seda kui Piret ja Liina on seal palju pöördeid harjutanud.

Ilus jää ja talvepäike.

kell 19.45

Ma olen sündinud kell 19.45. Rõhutan: õhtul. Miks siis on eeldatud, et ma vara üles peaksin saama kui ma ei saanud vara ilmalegi tuldud. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nimelt oli selle lipiku peal kirjas ka minu pikkus sündimise ajal: 49 cm. Ma olen kõigest sutsu üle meetri kasvanud. See pole ju normaalne?!! Aga nagu Piret ütles, hullem oleks kui ma üldse poleks kasvanud ja sellise nurga alt vaadates on kõik ok :p Ja siis oli ses mälestuste sahtlis ka kõiksugu kooli diplomid jms. Huvitav info: ma olen saanud kunagi diplomi heade tulemuste eest kaugushüppes!?! Mina ja kaugushüpe??? See on veelgi ebanormaalsem. Hea veel, et kõrgushüpe polnud. Ja siis oli seal joonistus, mu õe tehtud vist, kus oli pilt koerast ja ülevalt tuli nooleke ja kiri et Muri ja alt tuli nooleke ja kiri Emane koer. Vot nii. Täpsus ennekõike ;)

Kui Saarlasd ütlevad Õ asemel Ö, siis mina ütlen hoopis O. Ja koik on arusaadav. Kuigi mu ode seepeale soovitas o-le rääkides kriips ka peale tommata :p Aga kui kiiresti rääkida, siis alati ei joua kriipsudeni.

Kolmekordsed piruetid on lahedad. eriti kui neid kolm tükki järjest on.

mitu korda?

Täna ma ei kuulanud kooskõlasid ja resonantse. Kuigi see hakkas mulle meeldima ja nüüd vahel meelega kuulan kahte muusikat korraga ühtedest kõlaritest. Aga ei, täna, peale varvaste liigutamise (lihtsalt seepärast, et ma saan), tantsuliste avastuste ja tühja lehe taga piinlemise, olen mustmiljon korda kuulanud Tätte Ojalaulu. Oleksin pidanud üle lugema, et teada saada, mitu korda võib ühte lugu järjest kuulata. Aga see on niiiiiiii ilus. Niiiii ilus!

kord oli talv...

mida pole

Ma avastasin, et on äärmiselt häiriv avastada, et internetti pole. Kui nüüd mõelda, siis mul ju otseselt teda vaja polegi, nii elutegevuseks ja koolitööks hetkel, aga ajab närvi küll. Ma ei mõista miks. Ja veel rohkem tekitab ärevust ja suutmatust millelegi keskenduda kui nett on küll tagasi aga messengeri pole. Kui ta on, siis sageli lihtsalt ei logi end sissegi ja hea on olla. aga kui pole, siis on katastroof. Kummaline. Ja mind on ju ometigi raske endast välja viia. Järelikult on tegu sõltuvusega, millest peaks lahti saama. Ehk siis: võõrutusravi messengerist ja siis kui see on edukas, internetist üldse :)
aga ma mõtlesin, et olen ikka nii jube osav, et suudan ära lüüa ainult keskmise varba, eriti arvestades seda, et too pole sugugi mitte kõige suurem varvas ja asus koos teistega sama suka ja susssi see :p Aga sügavkülmutamine, voltaren geel, piiritus ja päevane istuv asend aitas nii palju, et täna sain isegi trenni longatud ja siis teise trenni ka ja voorvalsi asemel sai labajalavalssi tantsitud.
Nii, kuna siin kribamiseks läks, siis edastan oma ilmasoovi ka: tahan külma ja lund. Nii palju külma, et kanalipeal jälle kalakesi näha poleks. kanalipeal on vist kaks sõna?

9 varvast

Mul on ju 10 varvast. Siis võiks ju eeldada, et kui üks neist parasjagu töökorras pole, siis see ei tohiks mind kuidagi mõjutada. Aga näe, tuleb välja, et kõiki kümmet on vaja normaalseks elutegevuseks, ehk siis käimiseks ja tantsimiseks. Loo moraal on selles, et ei tohi peale jala traumeerimist hoolimata piinadest veel 4 tundi edasi tantsida...
Ja nüüd ma mõitsan ka, et jala sügavkülmutamine tõesti aitab. Sest pärast seda ma lihtsalt ei tundnud enam, et mul üldse jalg olemas on :p

uisutamas

Siiani mu elu parim uisutamiskogemus vist... Käisime Piretiga kanalil varahommikul kell 12. Kanal oli kaetud ühtlaselt lumega. Ja just see osutus eriliselt lahedaks. Kalakesi küll ei näinud ujumas sedasi, aga olgu. Sai slaalomit sõita nii et lund lendas. Ja teine toredus oli see, et terve kanal oli meie päralt, otsast otsani. Lõpus küll tulid veel kaks tükki, aga me olime neist ikka kõvasti paremad :) Me küll tegime kogu kanali jälgi täis, aga loodetavasti on homme ka sama ilus ja tore. Ma sattusin sõltuvusse. Ja uisumaratonile sai ka registreeritud. Hakkama sain, kuigi mulle ei meeldi internetis selliseid asju teha.
Ja kuigi mul neist fliisidest juba üsna kõrini on, vahin neid siis veel natuke aega.

Ahjaa, uudiseid vaatasin poole kõrvaga ja seal nad ütlesid, et üliõpilastel on nüüd rohkem aega õppimiseks kuna Utlib on südaööni lahti. Mismõttes rohkem aega??? Rohkem aega oleks siis kui ööpäeva u 8 lisatundi tekitataks. Mis see üks lisasekund aastas mind aitab? Ma ei pand teda tähelegi. Kui ma lasen mööda nädala ilma et ma sellest aru saaks, siis ma ei mõista üldse, mis aeg see sekund ka selline on... Pealegi, sai minu truust käekellast tasku-uur. Kuna ainuke tasku on kasukal, siis näen kella ainult õues olles. Ma nüüd lõpetan selle voolu ja püüan edasi keskenduda oma magistritöö eesmärkidele ja mitte mõelda šokolaaditordist, mida mul pole.

Appi küll, KUHU SEE NÄDAL KADUS?

Mismõttes on jälle teisipäev? kuhu need eelnevad kuus päeva jäid??? Ma mäletan häguselt ainult pühapäeva... Ajan kõik selle süüks, et mul on esseedest üledoos ja lõppu veel ei paista. Noh kirjutamisest üldse kui päris aus olla. Eelmised esseed olid vähemalt eesti keeles, edasi pean kõik kribama aga juba hispaania keeles, mis pole ka kuigi meeldiv väljavaade arvestades, et topelt aeg läheb teksti üle vaatamisele ja ikka ei saa teda ju korrektseks, vähemalt puudub kindlus ses suhtes. Ja siis mõtlen ja kadestan siin, et mu ema ja õde said sunniviisilise lisapuhkuse Egiptuse lukshotellis. Ehk siis mingil põhjusel ei mahtunud lennukisse ära vist ja nüüd nende nädalane puhkusereis venib vähemalt kahenädalaseks. Tore eks ju? Ma tahaks ka sinna Eesti suvesse lennata hetkel. Kuigi ka siin on mõni helgem väljavaade külma ja lume uisutamise ja tantsu näol... aga eemale tahaks sellest arvutist ja koolist ja ootustest, mis vahelduva eduga tunduvad võimalikud ja siis taas võimatud.

"teksti ära kadumine"

ma lugedes tegin ikka märkmeid. ja siis nüüd esseed kirjutades leidsin sellise ülestähenduse: "teksti ära kadumine". Just nii, jutumärkides ja rohkem ei midagi. Püüan nüüd ragistada oma ajusid, et sellele mingit tähendust anda. Mille juurde see käis? Ma mäletan, et see oli oluline aga tundub, et mul on seletav tekst sealjuures ära kadunud :p Siin on vist tegu lausa sümboolse lausega.
Muide, vaatasin ÕSist järgi ja "erisus" ongi "eriomadus" ja üldse mitte erinevus. See seletab... Hea, et kahtlema hakkasin. Nii, püüan oma märkmeid edasi dešifreerida.

mitteteadvuse mitteteadvus

Ma loen just kõige absurdsemat raamatut mida eales lugenud olen. Vaja esse kirjutada selle teose ja ühe teise kirjaniku artikli põhjal ning välja tuua erisusi. Esiteks ma arvasin, et erisused on erinevused, nüüd hakkasin kahtlema. Need on ehk lihtsalt uued ideed, mida leidub teoses. Kahtused tekkisid sellest, et kui otsida kahe asja vahel erinevusi, siis peaks neil ka midagi ühist olema. Nendes teostes pole küll väga midagi ühist peale sarnase ilmumiskuupäeva (ja see ka aastase vahega). Aga kui vaja lihtsalt põhiseisukohad välja tuua, siis miks ma neid kahest teosest korraga otsima pean? Ja pealegi on see teos nii segane ja hüplev, et ma ei oska sellest midagi arvata ega aru saada. Imelikud prantslased sellised. Ma olen alati arvanud, et nad vähe imelikud on. Ühesõnaga tervest raamatutäiest uhketest ideedest jäi mulle meelde vaid üks näide (ma küll ei mäleta, mida see illustreeris): "Pingule tõmmatud nööridelt rippusid alla puulõksudega kinnitatud linad, linikud ja rätikud". Ma siin selle teose pealkirja-autorit ei avalda, sest mine tea kes sattub siin blogi lugema ja tahaks essee eest ikka head hinnet saada :p. Kui keegi on lugemisest huvitatud, siis sosistan kõrva ;) Vot nii. Ma nüüd püüan olla sama "loominguline" ja hüplev ning mingi essee toota sellest.

Ahjaa, aastavahetuse meeleoludest. Ma saan lausa 4 päeva olla kodus täiesti üksinda. Mitte hingelistki :) Suures majas. Lahe. Saan tantsida ja öö ja päeva lootusetult sassi ajada. Ainult koera ja kassi ei tohi nälga suretada, seda pean meeles pidama või kalendrisse kirja panema. Ma polegi kunagi aastavahetusel üksi olnud... Äkki peaks hoopis peo korraldama?...

muusika

äärmiselt huvitav on kuulata kahte muusikat korraga. nagu sõna otseses mõttes korraga ikka. nimelt saadavad mu arvutit nüüd ilusad mustad pisikesed kõlarid. Ja siis ma kuulan sealt mõnda ilusat muusikat. Ja siis ma unustan ju ära, et ma seda arvutist kuulan ja hakkan samal ajal midagi nt youtube'ist vaatama-kuulama. ja siis need kaks erinevat muusikat segunevad nii lahedalt :) Ja rütm on super. Tahan ikka trumme õppida...
Mul on nii külm. Ma istun lambateki sees ja värisen. Ei saa kütet sisse panna, sest all küpsetatakse midagi. Kui ma oleks oma silmad varem lahti teinud kui kell 14.43, siis oleks hommikul kütta saanud... See on mulle õpetuseks, et kui enne pimedat üles tahan saada tuleb ikka äratuskell ka panna :p

kõrbenud

kes on maailma parim porgandite põhjakõrvetaja? mina ikka. juba kolmas kord juhtus nii, et alumised porgandid potis on musta värvi ja köök haiseb kõrbe järgi. Ma ikka imestan, et kuidas ma selline udu võin olla... Ma ei saa mitut asja korraga teha. Järgmine kord, kui keedan-hautan porgandeid, siis istun kõik see pool tundi poti juures ja vaatan üksisilmi kuidas nad keevad. Muidu läheb jälle meelest ära, et ma midagi kokkan. Või siis pean porgandeid hakkama toorelt sööma...
Ja te ei kujuta ette kui raske on raamatukogust alla ronida 10 paksu raamatuga. Ja nüüd nad seisavad mul siin toanurgas ja masendavad mind iga kord kui neist üle astun või otsa komistan (nad justkui liiguks siin toas vaikselt ringi, kogu aeg on jalus, et mus süümepiinu tekitada).
Nüüd tuleb kolm päeva elada ära sedasi, et vaid neli tikku on järgi. Ei tohi küünlatulel kustuda lasta. Panengi nüüd viiruki põlema, et kõrbehaisust lahti saada. Aga eile õhtul küünalt jälgides jäin mõtlema, et kuhu see küünlavaha küll kaob? kuna teda kogu aeg vähemaks jääb, järelikult peab ta õhku haihtuma, järelikult on õhk toas täis küünlavaha elemente. ja vaha on ju tahke asi, kuidas ta lihtsalt ära saab aurustuda, justnagu vesi porgandite ümbert...

eksam

Täitsa hämmastav kuidas enne eksamit valitseb peas täielik tühjus. Kõik see päheõpitud materjal on sassid koos kuskil ja ei saa üldse enam aru kust otsast seda harutama tuleks hakata. Täieliku ebaõnnestumise ja läbikukkumise tunne on. Ja siis kui eksami kätte saan on korraga kõik nii selge. Nii et kirjutades pean mõtlema rohkem sõnastusele kui sisule. Nii et loodetavasti läks hästi. ma olen aga pettunud, et polnud ühtegi küsimust nendest paljudest nimedet, millest ma luuletuse tegin ja siis lihtsalt pähe õppisin. See läks päris ilusti riimi ka ;)

kollane

Konspekt on kollatõbine ja ma olen täna vist kuulanud Vangelise plaati oma 20 korda vähemalt. Lihtsalt ei julge midagi muud panna, kuna sellega sujub hispaania keele ajalugu äärmiselt progressiivselt. Arvuti on jätkuvalt tõrjutud voodi alla. Selline lahendus on kasulik mitmeti. Esiteks saan ma teda sedasi ilusti ignoreerida. Samas saab vahepalaks ikka aegajalt pea alaspidi meile lugeda. Pea alaspidi on kasulik, sest veri tuleb pähe ja seejärel mahub sinna taas rohkem mittevajalikku infot, mida eksamil küsitakse. Veel õppimise ebauskudest - kui toas korralikult viirukeid põletada, siis peaks ka asi paremini ju pähe hakkama. keegi pole vähemalt vastupidist tõestanud. Nii et ma usun, et toimib. Noja muidugi see lollikindel meetod iga natukese aja tagant midagi süüa, kuni toit lootusetult otsa saab ja siis kell 22.30 poodi lipata uue järele (mis annab ju äärmiselt hea ettekäände õppimises paus teha). Nii, aga ma nüüd lõpetan taas viilimise, lasen vere peast jälle ära ja aelen oma kollase konspektiga edasi.

Jääl

Ma olen uisutamiseks liiga vana. Lõpuks aitas Hanna ka mu vanuse välja arvutada, aga jätan selle siinkohal ikka enda teada. Igal juhul koostöö toimib. Kui ma Hannat just jalust maha ei uisuta, siis kukun tema eest kui ta tasakaalu kaotab :p Ma pole elus vist nii palju kukkunud uisutades kui täna. Ma ikka ajan kõik uute ja harjumatute uiskude süüks :p Lihtsam kui tunnistada, et ise ei oska. Aga ma vist Hannat tantsupõrandal ikka ei ületanud... või... Ühesõnaga, loo moraal on selles, et peab tihedamini uisutamas käima, olgugi et need lapsed seal masendavad oma piruettidega.
Ahjaa, järgmine kord võiks bussi peale ju minna ikka oma maja eest, mitte kõndida 21 minutit edasi ja siis ikka sama numbriga bussi peale hüpata :p Ja enam ei saagi Tartus pileteid mulgustada nagu vanasti. Nüüd peab need enne kasutamist hoopiski ära komposteerima, ehk siis viima välja komposti hulka ja siis sealt mingi aja pärast välja võtma ja piletikontrollile ette näitama.
Kindlaks on tehtud ka fakt, et Maksimarketist ei saa kahte kartulit osta.

coca cola hooaeg segatud Luikede Järvega

Kui mõnikord sügavama pilgu oma plaadiriiulile heita, siis leiab sealt igasugu põnevat kraami. Näiteks avastasin, et mul ikkagi on Luikede tants olemas, mida mult alles äsja ka küsiti. Tšaikovski 4 cd-d vaatas rõõmsalt kapisügavusest vastu. Ja nii ma siis kuulasin kogu bussisõidu Tartusse Luikede Järve. Äärmiselt ilus ja rahusatv ja samas tantsima panev, peaks mainima. Ja siis hakkasin mõtlema, et millal ma viimati üldse klassikat kuulasin. Ei mäletagi. Ja mulle ju tegelikult meeldib aegajalt seda teha. Nii et nüüd oli see aeg ajast.
Tänasest on ametlikult avatud ka coca cola hooaeg. Kui kogu semester on laiseldud, siis nüüd tuleb coca abiga oma mõtted koondada vaid ühele eesmärgile. Ma usun, et kõik teavad, millega tegu ;) Aitab jalgade lõhkumisest ja koormame natuke ka mälu...

kiisu

ma vist kunagi mainisin, et leidsin külmkapist kassitoidu. see on sealt ammu kadunud, aga nüüd pidin kööki minnes siruli lendama kassi liivakasti otsa. misajast meil kass on??? ma küll mõne tunni eest kuulsin mingit näugumist, aga arvasin, et see oli mu kujutluses jälle. nii et ma elan korteris koos kahe noormehe, nende sõprade ja tüdruksõprade ja kassiga :p Ja nagu sellest veel vähe oleks, on täna ka taas suurt pidu-läbu oodata, sest võeti vaevaks koristada kahtlaselt palju ja külmkapp on täis alkoholi.

musitüdruk

jeei, ma saan pulmas musitüdrukuks hakata :) Oli vist nii selle ameti nimetus. See on see ilus ja vallaline piiga, keda kõik vallalised noormehed musitada tohivad :p Ma küll lootsin lilleneiu kohale, aga see on veelgi parem ju...

Ja ma pean seda ju kuskil hõiskama, et ma hakkan oma koreograafiatega üha enam rahule jääma. Uus reeli sooloosa tuli täitsa kobe ;) Aga jalad on nüüd valusad varvastel tantsimisest ja õhus kandade kokkulöömisest ja muude imetrikkide tegemisest :p Ja nüüd tuleb see raske osa - unustada kõik eelmised koregraafiad ja see endale mällu söövitada, sest kolmapäeval peab seda juba esitama.... Peaks seda ka Hannale ja Piretile hakkama õpetama, siis jääks endale ka meelde :p

ööd

Head mõtted tulevad ikka öösiti, siis kui peaks magama. aga vot just see on aeg, kus kõigile küsimustele leiab vastused ja inspiratsioon tabab. Kaasa aitas kindlasti ka õhtul joodud koka (koola ikka) ning tulemuseks magamajäämine kell 4.30 ja äratus kell 5.30. Aga enesetunne suht ok isegi ning võib öiseid mõtteid kohe teostama asuda.
kojujõudes pisteti kohe ka teatripilet näppu, nii et tuleb välja, et ma lähen täna mingisugust muusikali vaatama. Aga mul ongi viimasel ajal kombeks käia vaatamas midagi ja alles kohapeal teada saada, millega tegu. põnev peab ju olema, kui ette teaks, siis poleks ju enam üllatusmomenti. aa, kas ma seda juba mainisin, et tegelt ma peaks hullult õppima praegu?

keeled brrrr

Asi muutub tõsiseks. Ma siin loen oma magistritöö jaoks galeegi keelset raamatut. Noh, enamasti galeegi keeles, mõnikord vahetab hispaania keelele ka ja siis sujuvalt jälle galeegi keelele üle. Ja ma siin mõtlesin, et hakkan ära väsima vist sellest lugemisest, sest see keel tundub juba nii imelik ning siis uuesti tähelepanelikumalt vaadates ja asja üle juureldes avastasin, et viimased 5 lk-d oli hoopiski portugali keeles. Aga see oli äärmiselt lahe, et ma isegi enam aru ei saa, mis keeles ma parasjagu loen. Arusaadav ju kõik :p

päkkadel

Viimasel ajal vist üledoos iiri tantsust... Täna käisin mustlastantsu workshopil ja Lehti muudkui ütles, et ära ole nii kõrgetel päkkadel. Aga ma ju ei oska enam hästi ainult natuke päkkadel olla. Ikka kõrgele üles ja päkad sirgu ja jalad sirged. Ja ma olen äärmiselt üllatunud, et mul see tants üldse enam-vähem meeles oli. Ma õppisin-tantsisin teda ühe korra umbes kuu aega tagasi ja siis ka veerand tantsu jäi puudu (mida siis täna esimest korda nägin) ja Lehti ei tahtnud uskuda, et ma seda tantsu varem tõesti korralikult õppinud polnud :) Aga nüüd võiks tolle ju korralikult ka meelde jätta...

Ma nägin täna unes, et ma ärkasin üles ja lumi oli maas. Ma arvan, et see oli unes...

piltlikult Berliinist

Colin Dunne on super!!! Ja siis on siin pildil kõik see ülejäänud seltskond ka :p Berliini müür.

Berliinis on peaaegu alati pime :)

Aga sügis on, mitte talv. Ilusad kollased lehed.

Ja siis need paljad mehed... Ning ühest teletornist saab absoluutselt iga külje pealt pilti teha. Iseasi on see kas ta alati ka pildile ära mahub... Aga prioriteedid on paigas - paljad mehed on ikka alati olulisemad kui torni tipp.

Berlin

Berliinis on sutsu soem. Pole vaja mütse ja kindaid. Ma ei oskagi öelda kas olen toda linna näinud rohkem maa alt voi maa pealt. vist maa alt. Berliini jouavad joulud u samal ajal kui eestis, ehk siis novembri alguses juba müüakse jouluträna ja kaunistatakse puid. Berliin on täielik öölinn. Sest päeva ajal olen workshopil ja turistan ainult öösel (loe pimedas). Kuulsad väravad on nähtud ja teletornist tehtud pilte igast vaatenurgast. Ja workshop... Super!!! Colin Dunne on nii tore. Ja nüüd oskan hornpipei tantsida :) Ei joua ära oodata mil seda oma grupile edasi saan opetada. Mis siin veel huvitavat on... muidugi linna peal ringi käimine ilma kaardita. voi noh, metroo kaart mul ju on :p Ja seepeale näen ma vist äärmiselt kohalik välja kui mult teed küsitakse. kuigi mul pole ornematki aimu kus ma viibin. Aga nüüd leidsin mingi kesklinna kaardi. pole üldse nii ponev enam. Ja elan "kohalike" elu. Mis on ka ponev. Toidupoodi pole veel kordagi joudnud. soodetakse siin mind. Praegugi on ämm kohal süüa tegemas :p Lahe. Ja ma saanb ikka hämmastavalt palju saksa keelest aru. Polegi nii lootusetult ununud. Aga ega see Berliin iseenesest mind väga vaimusta, nagu juba ette teadsin. Selline suur linna ja suhteliselt kaootiline. Isegi joge ei oska nad ära kasutada. Nii et praegu istun siin kodus ja vaatan igasuguseid iiri tantsu videosid (mida mu sobrannal siin ikka kuhjaga on, ta suur iiri tantsu fänn). Vot nii. Kirjutan-räägin edasi kui koju jouan. See siin oli lihtsalt jalgade ja pea puhkus pärast 4 tundi tantsimist (4 tundi järjest kovakingadega, kujutate ette jah?) Ootan juba suvekooli iiri tantsu alal Prahas :)

Tähelepanek

Seda ma kartsingi. Ei tasu osta külakostiks viidavat šokolaadi nädal aega varem valmis. Lõpptulemus on see, et olen šokolaadi kuskil poole nädala peal ikka ära söönud ja viimasel õhtul pean niiehknii minema poodi uue järgi.
Ahjaa, reedeks lubati -1 kraadi õuetemperatuuri. Ja neljapäeval võib lörtsata (või lirtsuda, olenevalt vaatepunktist ja uuenduslikkuse astmest. Kui pilv sõuab edasi ja lirts ja lirts mingi läga kukub üle ääre alla).

kell 10 poes

Eile käisin poes, nii 5 minutit enne kümmet õhtul. Ega see info nüüd nii äärmiselt oluline pole, aga selline naljakas oli ning mõtlesin, et panen oma tähelepanekud ka kirja. Nimelt, kus avaldub eesti noorte abivalmidus? Eks ikka poes kui vaja alkoholi osta, aga aeg hakkab otsa saama. Paar minutit enne kümmet tekkisid suured järjekorrad ja kõigil oli kiire maksmisega. Vaatan siis, et mida nii hädasti kõigil osta vaja? Ikka alkoholi. Aega oli alla minuti ning siis tagumised järjekorras andsid oma pudelid ka esimese kätte, kes parasjagu maksmas oli, et nad ka ikka oma kraami kätte saaksid enne saatuslikku kellaaega. Ja esimene oli muidugi abivalmis ja nõus maksma (ise oleks ta ju peaaegu sama probleemi ees olnud :p). Pärast siis arveldasid omavahel. Mitte et ma soosiks seda purjutamiskultuuri, aga mulle meeldis see kiire koostöö. Isegi müüja muigas.

kaanest kaaneni

Siis kui ma koolis ei käi ja tegelikult õppima peaksin kodus, siis tegelen ma selliste asjadega. Nimelt kasutan ära rätikute küljest välja kukkunud narmad, et riputada kõrvarõngaid üles. Ahjaa, tuba sai ka täitsa ilusti läikima löödud. ainult õppimisega on kehvasti :p

Täna aga käisin koolis. Palju. Uni oli. Õppejõud ei küsinud täna, kas meil on igav. Oli küll muide. Aga ma sain ka targemaks natuke. Nimelt eestlased loevad raamatutel kaaned ka ära, hispaanlased loevad ainult esimesest viimase leheni: kaanest kaaneni; desde la primera hasta la ultima pagina.

Seksiõpik aastast 1894: mehele tuleb anda vähe ja haruharva!

"Briti kirikuõpetajaproua Ruth Smythers andis aastal 1894 välja seksiõpiku "Kuus näpunäidet meestele ja naistele", et valmistada noori naisi ette võikaks kogemuseks - seksiks.

Nüüd on Smythersi raamat uuesti välja antud, kirjutab Iltalehti.

Vaimulikuproua oli veendumusel, et seks on asi, mille naine peab lihtsalt ära kannatama. Suguõdedele soovitas ta: "Anna vähe, anna harva ja - ennekõike - anna tõrksalt."

Järgnevalt rohkem kui saja aasta taguseid näpunäiteid:

1. Tark noor abielunaine nõustub iga nädal kõige rohkem kahe sugulise läbikäimisega. Aja möödudes tuleks tal teha kõik, mis tema võimuses, et sääraste läbikäimiste tihedust vähendada. Tema parimad abimehed on seejuures haiguse, une või peavalu teesklemine.

2. Enamik mehi on loomult üsnagi perverssed ning kui neile vähimgi võimalus anda, asuvad nad jälkide toimingute kallale, mille hulka kuuluvad normaalse akti toimepanek ebanormaalsetes asendites, naise keha limpsimine ning oma sündsusetu keha pakkumine naisele lipsimiseks.

3. Targa abielunaise eesmärk on, et mees ei näeks iialgi tema alasti keha ning et mees ei ilmuks alasti tema ette.

4. Paljud naised on avastanud, et on kasulik selga panna paks öösärk ja lasta mehel selga panna pidžaama. Nii et pruugi suguakti ajal riidest lahti võtta ning mehele andub võimalikult vähe ihu.

5. Voodisse heites tuleb naisel kõik tuled kustutada. Ta ei tohi voodis kuuldavale tuua ainsatki häälitsust, mis võiks meest tema suunas juhatada, et mees seda julgustavaks märgiks ei peaks.

6. Kui mees naise voodist leiab, peab too võimalikult liikumatult lamama. Optimistlik abielumees võib kehaliigutusi sugulise erutuse märgiks pidada. Kui seksi pole võimalik ära hoida, tuleb seda toimetada täielikus pimeduses.

7. Kui mees üritab naist suu peale suudelda, peab too oma pead nõnda pöörama, et suudlus kahjutult põsele maanduks. Kui mees kergitab naise öösärki ja üritab teda selle alt suudelda, peab naine öösärgi kiiresti alla tagasi tõmbama, voodist välja jooksma ning seletama, et loodus kutsub teda tualettruumi.

8. Kui mees üritab naist meelelise jutuga võrgutada, meenub targale abielunaisele äkki mingi tühine asi, mida mehe käest küsida tuleb.

9. Kui mees ähib ja puhib, peab naine täiesti hiirvaikselt lamama ega tohi akti ajal mingil tingimusel hingeldada.

10. Kohe, kui mees on lõpetanud, hakkab tark naine tema kallal näägutama väikeste ülesannete pärast, mida too peab järgmisel päeval korda ajama.

Proua Smythersi kinnitusel on seksi ärahoidmisel äärmised tõhusad vahendid just nimelt tülitsemine, näägutamine ja noomimine - nende kallale tuleb asuda õhtul umbes tund aega enne seda, kui mees tavaliselt lähenemiskatseid alustab.

Seksiõpiku autor lohutab, et umbes kümnendaks abielu-aastaks peaks naisel olema oma peamine eesmärk, seksuaalsest kontaktist lahtisaamine, saavutatud. Selleks ajaks on ta sünnitanud rea lapsi ning on lootust, et armastus laste vastu ja sotsiaalne surve ei luba mehel ula peale minna."

Artikkel võetud Õhtulehest muide. Lihtsalt oli nii naljakas ja mõtelsin et jagan infot ;)

rohekas kleidike

Kollased juuksed rohekas kleidike
lühike veidike rohekas kleidike.
Ära nüüd me akna alt kusagile keksi,
ära sina üksinda kuhugile eksi.
Rõõmus ja kraps
võilillelaps

Vot just selle laulu saatel ärkasin ma täna hommikul kell 9 varahommikul üles. Se laul oli nimelt minu peas ja kummitas seal edasi õhtuni välja. Ma pole seda pärast magusat lapsepõlve vist kuulnudki. ma ei oska kuidagi öelda kuidas see entel-tentel mulle äkki pähe tuli. Aga mõjutas see mind küll. Tegi tuju paremaks ja pani mind rohelist seelikut kandma (kleiti kahjuks polnud seda tooni). ma juba ootan põnevusega, mis lauluke mul homme hommikul peas on...

veelkord tuvidest

Viimasel nädalal on linlased märganud tänavatel tavatult palju surnud või uimaseid tuvisid. Linnalindudele võib saatuslikuks saada märg sügisilm, ent nad võivad surra ka rotimürgi tõttu.

Läinud nädalal olid surnud tuvid näiteks Gildi tänaval, raeplatsil ning ülikooli raamatukogu juures, lugeja teatas Tartu Postimehele uimastest lindudest Jaani kiriku lähedal, Lepiku tänaval ning Rüütli tänaval. http://tartu.postimees.ee/201008/tartu_postimees/uudised/343457.php

Näete, ma pole mitte ainuke, keda hämmastab surnud tuvide rohkus Tartu vanalinnas...

ETKAR

Hakkas telekast kõrvu (Ärapanija) just ja mind valdas äratundmisrõõm. Ma tean, et täna on esmaspäev ja ma tean, et homme juba on reede.

Esmaspäev, Teisipäev, Kolmapäev, Appi juba Reede...

oranžides toonides

Minu sügisene dieet ;)

Ja ma pean kuskil seda ju hõiskama: Ma lähen Berliini!!! Ja sellest veel olulisem info on, et ma seal osalen Colin Dunne'i workshopil. Te ju kõik teate - COLIN DUNNE! Riverdance'i esitantsija. Ja nüüd ei ole see lihtsalt selline unistav, et oh, ma vist lähen Berliini. See on konkreetne ma lähen Berliini!, sest lennupiletid on ostetud ja workshopi eest makstud ja ma olen ametlikult pankrotis. Super! Nüüd ma pean endale leidma vaid asendaja, sest ma üksi ja selles ainsas kehas ei suuda olla kahes kohas korraga. Vabatahtlikke?

hajameelsus

Nüüd jõudis siis see hajameelsus minuni ka. Piret nakatas vist. Nimelt avastasin trennis kõvakingatantsuni jõudes, et kingad on kuidasgi imelikult jalas. Olin kaasa võtnud ühe kinga ühest paarist ja teise teisest. Hea vähemalt et erineva jala kingad. Aga jube naljakas oli tansida kui üks king madalam ja pool numbrit suurem kui teine :p Aga mitte midagi võimatut. Teise tunni lõpuks harjusin isegi ära. Mul on selline tunne, et mu tantsukingad, mis mul ilusti laua all reastatud on, ärkavad öösel ellu. Kuidas nad muidu omavahel sedasi kohad vahetasid... Järgmine kord ma küsin neilt enne kotti panemist üle, ega nad vahepeal jälle teise kohta tantsinud pole.

Ameeriklane tahtis Jumala kohtusse kaevata

USAs Nebraska osariigis elav endine advokaat tahtis Jumala kohtusse kaevata.

Kohalik tuntud inimõigusteaktivist Ernie Chambers võttis kohtuteekonna ette, sest soovis Jumala ametlikku keelamist, kirjutab AP.

Chambersi kinnitusel on Jumal teda ja ta kaasmaalasi terroriseerinud ning kogu maailmas miljarditele inimestele kannatusi tekitanud.

Douglasi maakonna kohtuniku Marlon Polki sõnul peavad Nebraska osariigis kehtiva seaduse kohaselt osapooled kõigepealt kohtuma ning võimalusel kohtuvälisele kokkuleppele jõudma.

«Kuna selle juhtumi puhul ei ole ühte osapoolt praktiliselt olemas, siis ei saa kohtuvälisele kokkuleppele jõuda ega juhtumit ka kohtus käsitleda,» selgitas kohtunik.

Chambersi sõnul teab Jumal kõigest, ka enda kohtusse andmisest.

«Kõik on seaduse ees võrdsed, see käib ka Jumala kohta. Jumal on enda kohtusse andmisest täiesti teadlik,» arvas mees.

Chambersil on 30 päeva aega kohtuniku otsus edasi kaevata.

Vot selliseid põnevaid uudiseid leiab Postimehest ;) Võttis muigama.

aitäh!

midagi on väga valesti. ma ostsin sellise ajakirja nagu Ärielu ja nüüd vaatan telekast Riigikogu infotundi. Hämmastav! Ja neid poliitikuid on nii naljakas kuulata. Nad ütlevad kogu aeg Aitäh. Miks peab ütlema aitäh selle eest et teine sulle küsimuse esitas? Ja siis see esimene ütleb muidugi kõigepealt aitäh et ta üldse saaks küsimuse esitada. Kuidagi võõras ja naljakas. Ma tean küll, et eestlased pole piisavalt helded tänusõnadega, aga liialdada nüüd ka ei tasuks.

Muide, täna ma sain aru, et on sügis: väljas on külm, ja Tartu tänavad on äärmiselt pimedad ja kaetud märgade kollaste lehtedega. Mitte midagi ei näe. Nii lahe!

Üle tüki aja Tantsuklubis end märjaks tantsida oli ka tore. Ja ma sain esimest korda elus tantsida poisi osa :) Kuigi ma kardan, et edaspidi võidakse keelata TÜ RKAl tantsuklubis käimine ära. Me pidasime end üleval nagu trennis :p Aga tegelikult mitte ainult meie. Lihtsalt meid oli sea seekord palju.

minibuss, kaamera ja noormees

Ma pole üldse rikutud fantaasiaga inimene. Aga mu silmaring laienes. Algne idee ja unistus on siis selles, et minibussi oleks vaja, et kogu tantsugrupp peale mahuks, kaamerat, et esinemine linti võtta ja noormeest, et too autot juhiks, filmiks ja niisama toeks oleks. Aga nagu ma nüüd teada sain, on neil kolmel elemendil väga mitmeid kasutusviise :p Igaüks mõelgu siis vastavalt oma rikutusele... Aga kõik variandid on ju alati põnevad ja väärt järgi proovimist :p

1/3

Üks kolmest on nüüd siis olemas. Olen juba kaks päeva käinud kodus ringi ja kõike jäädvustanud videokaamerasse. Muide, see on hea viis inimesi hulluks ajada. Kõik, kes mind tunnevad teavad mu pildistamisstrateegiat. Ja nüüd kujutlege mind fotoka asemel kaameraga ;) Ehk siis, olemas on kaamera, puudu on veel noormees ja minibuss. Aga ma olen oma eesmärgile nüüd natuke lähemal :)
Üleüldse on olnud produktiivne nädalavahetus. Ma suutsin valmis teha ettekande ja sellest ka lühikokkuvõtte. Siamsa sain lõpuni valmis ja samas ka vaimustusin sellest (mis on haruldane, et mu enda koreograafia mulle ka meeldib), kingasaaga edenes sutsuke edasi. Ja selle kõrvalt jõudsin veel vennapojaga mängida, kokata, koristada ja asjaliku näoga juures istuda kui mu tark õeke mu arvutis igasugu vajalikke asju tegi. Ja muidugi kulus ju suurem osa ajast filmimisele. Kesse teine ikka mind kiidab kui ma seda ise ei tee :)

Lindudest

Kas lind on loom? Nimelt me pidime täna magistriseminaris defineerima, mis on lind (meil on huvitavad magistriseminari teemad eksju :p) ja üks kursakaaslane defineeris, et lind on väike loom, kel on tiivad ja kes lendab. Ja mina siis vaidlesin vastu, et lind ju pole loom. Aga mis ta siis on? Asi? Ka ju mitte. Elusolend? Teine minu jaoks kahtlane küsimus oli see "väike". Pelikan ju ka lind ja sugugi mitte nii väike. Kolmas probleem on selle lendamisega, sest kuskil tagamälus on mul meeles, et mitte kõik linnud ei lenda. Ühesõnaga mõtlesin, et uurin targematelt järele, misasi see lind ikkagi on. Nii et kui keegi mind selles osas valgustada suudab, siis...

Ja muide, täna nägin veel üht surnud tuvi ja teine tuvi (elus siis) nokkis midagi selle surnud kallal. Ja taaskord Raekoja platsil. See on äärmiselt ohtlik tsoon tuvidele, mulle tundub. Mul on varsti tunne, et ma pean hakkama kunstnikuks ja need tuvid jäädvustama mingil moel. Ei tule see õige termin meelde...

Tartu sügis

Tõestus sellest, et puud on tõesti kollased ja ma seda sugugi mitte välja ei mõelnud ja ette ei kujutanud. Sest nagu selgus, naised räägivad alati tõtt, isegi siis kui nad valetavad :p
aga mu lemmik selle pildi juures on päike ja ilus vikerkaarevärviline laik :)

Tänane mõttetera

Mulle meeldib Ülejõel elada, sest siis saab iga päev üle jõe käia :)

Muide, on aeg märgata kollaseid puid. Eriti hea jälgitavus sillalt. Üle jõe.

Tänane horoskoop kaladele :p

Profit by this planetary calm to return upon yourself by asking yourself some questions of capital importance, such as: have I given a sense to my life? Am I not spreading myself thin instead of concentrating myself on the essential? AM I LIVING ACTUALLY OR ONLY VEGETATING?

tuvidele ka ei meeldi vara tõusta

Sel varajasel hommikutunnil seisime Hannaga Rüütli tänava alguses ja ajasime juttu. Järsku käib kolks. Tuvi kukkus taevast alla ja otse meie kõrvale maha, surnud. Vot nii. Hea, et pähe ei sadanud. Järgmisel korral ma olen varastel hommikutunidel ettevaatlikum seiskukohta valides. Tuvidele ka ju ei meeldi vara tõusta, kukuvad taevast alla...

Things to do

Ma tunnen lausa füüsiliselt juba, et lähenen 20ndale eluaastale juba 6ndat korda. Füüsika väljendub siis selles, et mul kulub ohtralt paberilipakaid, et teha things to do liste. Ja ohtralt sellepärast, et esiteks ei seisa midagi meeles ja teiseks seetõttu, et ma kaotan need nimekirjad kogu aeg ära ka veel.
Praeguse nimekirja esikohal seisab:
1)Söö õunu. Sest õde tuli autoga tartusse ja kuna ma esitasin tagasihoidliku soovi, et peale puhaste voodilinade võiks paar õuna ka mulle puu alt korjata, siis ta tõi ikka korralikult suure kartulikotitäie.
2)Kujutle, et su magamistuba on tantsusaal ja lõpeta lõppudelõpuks see koreograafia ära (mis omakorda eeldab, et peab end arvutitagant püsti ajama ja midagi tegema)
3) soovitatav oleks pesemas ka käia (PS võta rätik vannituppa kaasa)
4)Kui silma hakkab see raamatukuhi voodi ees maas, siis, alustades kõige alumisest raamatust, võiks seda lugeda ka enne kui täieliku tolmukorra alla mattub (pea meeles, et magistritöö ei ole nii kohutav loom ju ka, ainult natuke...)
5) Lappa läbi eelmise nädala konspektid, sest mingis aines jäi mingisugune kodutöö (PS ei mäleta mis aines ja milline - eeldab otsimises seisnevat eeltööd). Juhul kui seda kodutööd ikkagi ei olnud, siis jääb aega natuke niisama unistamiseks :)
6) Püüa välja selgitada kui kaua tahavad kaalikad kauem hautamist kui oad...

Retk külmkapi juurde viis huvitavate avastusteni. See mind ei üllatanud, et seal külmkapis suurt midagi ei leidunud. Kuid see, mida leidus, küll. Nimelt kassitoit. Minuteada meil küll kassi pole... Pole täheldanud. I couldn't help but wonder :p

hommikused telefonikõned

Hommikut alustada kummalise telefonikõnega on lahe :p Pani kohe mõtlema, et ilmas on ikka igasuguseid inimesi. Vähemalt oli see kummilne inimene minuga äärmiselt rahul. Ja sain teada ka huvitavaid fakte, mille järeldus on, et maailma on väike. Ning kuna kunagi ei tea, kes su blogi lugema juhtub, siis ma nimesid ei nimeta. lihtsalt tahtsin mainida, kuidas saab rõõmsatujuliselt ja muigvelsuul hommikul voodist välja :p (Kuigi tavaliselt mulle hommikused kõned nii meeltmööda pole kui ma veel ise ärganud ei ole :p). Ühesõnaga, kes mulle hommikul vara helistab, siis vaadake et see ikka selline äärmiselt kummaline ja koomiline kõne oleks;)

loomekriis

Mulle ei meeldi kohe üldse kui ma PEAN midagi kirjutama. Ja see midagi on nii tobedal teemal ka veel. Ja ma PEAN selle täna õhtuks tootma. äkk. Ma kirjutaks midagi muud hoopiski. Või looks tantsu edasi. selles valdkonnas mul loomekriise pole :p Ja nüüd ma siis venitan ja ei saa kuidagi seda ühte lehekülge kirjutatud. Mida ma siis veel magistritööga peale hakkan? No aga see teema on tobe, sest ma pean kirjutama sellest, kuidas ma kirjutan. Ehk siis mis probleemid on ja kuhu või kelle poole nendega pöördun. Ehk siis ma peaks vist lehekülje halama sellest, et ma ei suuda kuidagi alustada... Ohh kui raske. Hea et ma arstiks ei õpi ;)

Türgi

Ja Türki minek on ahvatlev... Aga ma ei teagi, kas on liiga vähe või just liiga palju aega jäetud selle otsustamiseks. Vist ikka palju. Oleks, et homme minek, siis oleks lihtsam minna kui kahe nädala pärast. Liiga palju mõtlemisaega jäetud ja selle ajaga tuleb see reaalne mõtlemine tagasi. Samas üks mu elu lahedamaid reise oli ju sedasi, et järgmine päev pidi piletid ostma ja nädala pärast oli sõit... Ja rahvaste tantsud... Ahvatlus on suur... Kui poleks seda kaasaskäivat paberimajandust...

õeksed

Vanemad õed on ikka nii targad :) ja annavad kasulikke näpunäiteid. Juba ainuüksi täna sain Liisilt nii palju teada. Näiteks seda, kus asub mu hambaarst ja kuidas sinna jõuda. Ja seda, kes oli Spartacus. Ja kuidas teha õunamoosi (et vett ei tule üldsegi põhja panna :p )Ja siis seda ka veel, et nüüd peaks järgmiseks aastaks kuhja teatripileteid ära ostma, sest kohe varsti lähevad need palju kallimaks tänu käibemaksule, mis tõuseb 5-lt 18-le. Nii et Vanemuise soodukas võiks nüüd kiiresti tulla eksju aitäh.

Sügiskompott

Magistriseminar on neljapäeviti. No vähemalt pidi algselt olema, aga siis me otsustasime, et me ei taha neljapäeval käia ja mis muud õppejõul üle jäi kui aeg ära muuta teisipäevale. Teoorias on see 4 AP-ne aine, aga ma loodan, et ma ikka saan 8 selle eest. Ma usun, et ei tohiks probleem olla. Ja üleüldse on kuidagi palju aineid sel semestril, lausa 5 loengut nädalas. Aga kokkuvõttes on vähem kui eelmistel semestritel, sest iseseisva õppimise aineid pole. Kokku ainult 12 AP-d sel semestril, või noh need 4 sinna juurde, mis ma loodan enam-vähem ilusate silmade eest saada :p ja siis järgmisel semestril 4 AP-eest aineid ja 20 AP-d magistritöö. Õudne hakkab...
Aga midagi on siin kliimas valesti - öösiti on soem kui päeval. Mul on ööd läbi aken lahti ja hommikul on täitsa soe. Siis tulen koolist, teen akna natukeseks lahti ja kohe nii külm. Ma ei mõista...
Ja tänane tarkustera: ploomimahl on heaaaaa :) Eriti kui see segamini ajada vaniljejäätisega :):)
Kasulikku ajalehest: -KAARDIMOOR. Tel: 900... (13 kr/min)

jalatsitest ja kaunistustest

"Kunstmaterjalist valmistatud jalatsid on kevad-sügisjalatsid, kandes neid miinuskraadidel võib materjal mõraneda. Ilukaunistused on jalatsitel dekoratiivsel eesmärgil ning ei mõjuta kandmisomadusi. Palume ostjal nad säilimise tagamiseks soovi korral ise tugevamini kinnitada."

küsimus... Kas ma suvel ei võigi siis kanda? Ainult kevadel ja sügisel? Ja nüüd ma siis tean. Esimene asi pärast jalatsi ostmist on kõik kaunistused sinna tugevamini külge kleepida :p Sellise info ma leidsin Walkingi kingapoest ostetud jalanõude tšeki pealt.

Ja nüüd ma tean, et tantsida saab ka 1x5 (ja mitte 8x10) meetrisel ruumil ja juhtmete otsas. No vähemalt imiteerida tantsimist :p Ja igasugune nänn on lahe!

Kas kedagi huvitab veel mu õppeainete saaga? Lühidalt jätkub korralagedus. Käisin aineid üle kandmas. Mul oli tõend, et kursus kestis 100 tundi. No siis Elica küsis, et mitut APd ma saada tahan. Ma siis ütlesin, et 4. No tema seepeale - aga kirjuta siis taotlusele et tegid 160 tundi :D Ja saingi 4 AP-d. Aga mis ained mul siis sel semestril on? EI tea. Keegi ei tea. Lõppkokkuvõttes öeldi, et kuna neid aineid enam ei loeta, mida mul vaja oleks, siis tee midagi sarnast uuest õppekavast ja siis pärast vaatame. Peaasi et punktid koos. Nüüd ma siis sisuliselt kordan ühte ainet kolmandat korda ja teised kaks on lihtsalt igavad. Saaks ma siis täiesti ise valida aineid, mis mind huvitavad, aga ei. Vot need on need miinused kui on 2 inimest kursusel. Ja üldse on mul lõppkokkuvõttes väga palju loenguid sel semestril - lausa 5 tundi nädalas. Need on need miinused, et magistrante kokku on meid nüüd 6 ja aineid loetakse, ei saagi ainult eksameid käia tegemas.

Mälestused

Võtsin siis kätte ja hakkasin sorteerima fotosid oma arvutis. Et midagi ka paberile teha. Avastasin, et poolteist aastat on see töö tegemata ja digifotokas ja läpakas ei aita just kaasa väikesele fotode hulgale. Ja kuidas jooksis silme eest läbi viimane poolteist aastat... Tantsud ja peod ja reisid... Ja siis ma avastasin ka seda, et mida kaugem sündmus, seda vähem fotosid tahan paberile panna. Ehk siis tarkustera - oota aasta enne kui seda tegema hakkad ja lähebki poole vähem raha fotode ilmutamisele ;) Juhul kui ilmutamine vahepeal kallimaks ei lähe muidugist...

Tegelen pingsalt Hanna ümber mõtlemisega :p
muffin ei ole muhv ja akvarelne pole pastelne...
Rujaline maailm...

Öölaulupidu

Emotsioonid on laes. Ükski laulupidu pole veel nii äkki kätte tulnud. Naasin Eestisse ja sain teada, et paari päeva pärast on öölaulupidu. Päev varem, siis otsustasin, et võiks ju minna ka. Arvasin, et rahvast on ikka vähemalt poole vähem kui üldlaulupidudel, aga eksisin. Ja lahe, et nii palju sai kogu aeg kaasa laulda. Kunagi varem pole ka nii palju liputatud, minu arust... Ajad nõuavad vist... Vaheklipid olid ka lahedad. See Maleva moodi mees oli naljakas. Prillid jäid mul muiugi koju, aga õnneks oli Hanna mul kohe kõrval ;) Ja kui korralikult talve seelikusse riietuda ja kampsun ja vatijope selga panna, siis pole siin Põhjamaal külm ka :) Koit oli ilus. Seda laulu peabki kordama. Kahju, et Puu on puude kõrgune kuulmata-laulmata jäi, aga kell oli juba 3 läbi ka...

LÜKKA HOOLEGA NÄIDATUD SUUNAS
Ma kogu bussisõidu aja Kambjast Tartusse mõtlesin, et kes küll sedasi huvitavalt sõnastab bussi katuseluugi juures oleva sildi. Mismõttes hoolega? Tugevasti? Või keskendunult? Ja kui bussist maha hakkasin minema siis nägin silti sutsu lähemalt. LÜKKA NOOLEGA NÄIDATUD SUUNAS.

Autot mäest üles lükkamas

Kanjonis

Selle palmi all ööbisime Barcelonas

Fisterra rannas ookeani ääres

Saapapõletusrituaal

Sellised nägid need saapad siis välja

Ise tehtud hästi tehtud. Keppidest ja keepidest telk

Vaade Maailmalõpu telgist hommikul

Vaade maailmalõputelgist öösel

Emaga kanjonis. Val do Sil, Ribeira Sacra

tagasivaade

Jõudsin koju tagasi. 1,5 kuud läks lennates, aga nüüd tagasi olles tunnen, et ikka päris pikka aega olin ära. nii väga tahaks kõiki sõpru näha. Kuna ma kaks nädalat pole ühegi arvuti ligi pääsenud, siis teen siin nüüd ka lühikokkuvõtte huvitavamatest hetkedest.
Juuli lõpp oli rõõmus ja kurb üheaegselt. Peod ja kontserdid olid ju toredad, aga samas teadsime kõik, et peagi saab kursus otsa ja kõik lähevad tagasi koju ja mine tea kas üldse enam kunagi näeb. viimastel konverentsidel ei kuulanud keegi enam eriti, mis räägiti, vaid kõik tegelesid aadressite ja telefoninumbrite kirjutamisega.
Milladoiro kontsert oli super. Mitte ainult sellepärast, et mulle Milladoiro väga meeldib ja üldse vabas õhus kontserdid, vaid ka seetõttu, et järelpidu oli ka väga "huvitav". Nimelt lehvitasime me seal galicia lipuga ja siis hüppasid ligi ka mingid portugali noormehed. neid oli kokku 5. Ja lõppes asi sellega, et mina, neli poola tüdrukut ja siis need 5 portugallast läksime edasi järgmisele kontserdile. tanstima noh. ega teised küll väga ei tantsinud, aga mina ühe portugallasega ikka 3 tundi järjest. Hästi soe öö oli ja me olime lõpus läbimärjad :p Ja kuulsad üle väljaku. aga ta tantsis hästi küll. Ja siis kolme-nelja ajal käisime veel baarides ja niisama hulkusime ringi. nagu arvata võite oli pärast suht raske lahti saada sellest tantsulembesest portugallasest. Ja muide, nad olid kõik seotud ühe portugali teekonna alberguega ja nüüd mul olemas ka nende tel number ja soovitus teha järgmisel aastal portugali teekonda.

palverännakust siis niipalju: Kokku kõndisime teekonda u 240 km (9 päeva) pluss siis veel mõnikümmend teekonnavälist km-t. Tublid olime. Meie üheksasest seltskonast osutus neljale küll teekond natuke raskeks ning nad jätsid pooleli, aga viiekesi jõudsime võiduka lõpuni. Esimesel õhtupoolikul sõitsime siis rongiga Lubiani, meie retke alguskohta. Sinna läks mingi tilluke rong, kus peale meie kedagi ei olnud. piletimüüja onu ütles meile ühel hetkel, et nüüd oleme kohal, minge maha. Astume siis maha, tühjus. Kell on 8 õhtul, väljas on väga kuum ja me oleme kuskil keset mägesid tühjuses. Pole ühtegi maja peale lagunenud jaamahoone ega ühtegi teed. Küsin onult üle, et kas ikka on õige koht. ja siis et kuhupoole küla jääb. Tal polnud aimugi, kus see küla võiks olla ja siis sõitis edasi. Seisime siis natuke aega nõutult. Lõpuks leidsime ühe mahajäetud teekese, mis viis suurema tee peale. Ühtegi silti pole. Pole aimugi kuhu poole astuma hakata. Kaartidest pole ka kasu. Lõpuks nägime üht vanatädi. Jooksin siis sellele kohe järgi ja sain suuna teada, kuhu küla peaks jääma. Marssisime siis 1-2 km ja jõudsime väiksesse külla ja alberguesse. Seal ees oli üks prantslane, kes muud keelt ei mõikanud. Aga sellest polnud midagi, täitsa meie prantslane oli Ourenseni välja, kus me tast päevake maha jäime.
Ourenses, poole tee peal üürisime kaks autot ja tegime kõrvalpõike Ribeira Sacrasse, Sili kanjonisse. See oli ka superilus ja tore päev. Viinamarju täis mäenõlvade vahel jookseb Sili ja Minho jõgi. Nii ilus. Kuna laevale ei jõudnud, siis käsime selle asemel kanjonis ujumas. Üritasime sõita kloostri juurde ja see lõppes sellega, et tee oli kinni ja me pidime ühe auto tagurpidi mäest üles lükkama, sest see oli diisel ja ei tahtnud hästi tagurpidi mäest üles sõita (sest ruumi ümber pöörata ju polnud). Kloostri juurde jõudsime lõpuks teist teed pidi. Ööbisime telkides kuskil metsavahel.
Ourensest järgmise öö olime Oseira kloostris. Kohale jõudsime taas 8 õhtul. Kloostri uksed olid kõik kinni. Lahtu oli üks kabel. Piilusime sisse ja seal olidki narid. Valisime siis endale voodikesed seal kabelis ja olime rahul. siis kuulsime, et templeid peaks saama kell 21.15, enne õhtupalvust Läksime siis selleks ajaks kloostriukse taha. "Meie" sakslane oli seal ja helistas kella. Tuli nunn võtmekimbuga. Proovis ja proovis ja teatas, et tal valed võtmed kaasas, et oodake, ta läheb toob õiged. Tuli siis tüki aja pärast uuesti. avast ukse ja siis juhatas meid kiiresti kiiresti kuhugi koridoridest läbi trepist üles, järgmistest koridoridest ja avas ukse ning ütles, et minge kiiresti ja istuge. Me siis kuulekalt ja segaduses sisse. Olime kiriku kooripealsel. Seal istus kümmekond inimest. Me siis ka võtsime istet. vaikus. pole aimugi mis toimub. Siis ilmusid uksest mungad. u 15 oli neid. Tulevad sisse ja algas õhtupalvus. Laulsid ja palvetasid seal. Me tulime ainult templi järgi, aga sattusime uhkele õhtupalvusele, kolmekesi ainsad naised seal. Lõppkokkuvõttes oli hästi tore. Pärast pritsiti veel õnnistatud veega ka. Ja sain jutule ka mungaga, kes meile pärast palvust templid sisse lõi.
Ühes ööbimiskohas sattusime külapeole. kõik poed oli kinni ja muusika mürtsus hommikuni. Need olid need näljapäevad, sest sinna otsa tuli ka kohe pühapäev, kus ka poed kinni. Otsisime siis kuivikute varud kotist välja ja käsime korra ka restoranis söömas. Santiagosse jõudsime õnnelikena ja nautisime palverännakumekat. Samal õhtul läkisme aga bussiga edasi Fisterrasse, maailmalõppu. Kohale jõudsime sinna kell 10 õhtul. Vapralt marssisime neeme tippu, kui kõik ülejäänud sealt alla tulid. nad käisid päikseloojangut vaatamas, milleks me natuke hiljaks jäime. Ja siis soovisid meile head tööd kui meie üles marssisime. Üle jõudisme pimedas. Tõusis ka tuuleke. Leidsime ikkagi ühe siledama koha neeme tipus ja hakkasime telke ehitama-panema. Nimelt oli meil viie peale kaks kahest telki. Ühele ehitasime keppidest ja kilekeepidest uhke telgi. tund aega ehitasime seda pimedas. Mina otsisin pool ööd mobiili taskulambi valgel kive taga, et telgid minema ei lendaks. Öösel tuul vaibus ja väga ilus oli. palju tähti ja kuu ja ookean. Superilus. Hommikul alustasime saapapõletusrituaaliga. Kaks tükki meie seltskonnast põletasid saapad ära. Ühel polnud saabastel taldu ollagi. keset teekonda avastas üks hetk, et kogu aeg on miskipärast kivid saapas ja siis vaatas talla alla ja tallas olid augud. Pani siis hügieenisidemed sisse ja kõndis ikka lõpuni. ja nüüd siis Fisterras põletas saapad ära.
Edasi läkisme veel Pontevedrasse ja Vilagarcia de Arousasse. mõlemas olid seal ajal külapeod. Nägime tantsu ja muusikat ja ilutulestikku. ööbisime taaskord telgis. pideime küll ootama kuni nad oma peo meie väljavalitud mäe otsas kabeli kõrval lõpetavad, et telki üles panna. Ooteajal käisime kohvik-restoranis, kus mul kästi kogu aeg küsida kelnerilt, et mida nad seal kõrvallauas söövad, me tahame ka. Ehk siis igasugu tigusid, merekarpe, krevette jms. Kohalik toit ühesõnaga.
viimased kaks päeva olime Barcelonas. Kuuma oli ikka korralikult 40 ringis. Ja loomulikult polnud meil ju hostelit. Otsustasime siis magada rannas lihtsalt magamiskottidega. mõeldud tehtud. Käisime õhtul-öösel veel vahemeres ujumas ja siis leisime rannast sellise väikese kuivanud muruga ja üaari palmiga ribakese kuhu siis siruli viskasime. Nii huvitavat ööd pole mul veel olnudki. Vaade oli parim, otse palmi all olime. Kõrval vahemeri ja ilus kuu. Aga öösel eksis meie otsa ikka päris mitu purupurjus tüüpi. kes küsis suitsu, kes lihtsalt soovis head ööd. Ühel hetkel avastame, et keegi meie kõrvale pikali visanud. Ja siis kiiresti tõusis püsti ja pani joostes minema. Mõne aja pärast tuli politsei ja valgustas me nägusid otsides kedagi, ilmselt seda põgenikku. Siis sai natuke aega rahulikult magada. Kuni üks hetk ärkan kisa peale: Vesi tuleb, jookse ruttu Unesegasena ei saanud kohe sotti, et mis vesi ja kuhupoole nüüd joosta tuleb. Hüppame kõik magamiskotid jalas segastena kuhugi. nimelt hakkas tööle murukastmissüsteem. Mina sain natuke märjaks ja mõni veel. Üks meist aga sai poole meetri kauguselt vastu nägu ja üleni märjaks. tagantjärele oli see äärmiselt naljakas. oleks keegi ometigi seda filminud kuidas seal vee eest jooksime :p

Need siis sellised meeldejäävamad seiklused. Üldiselt läks kõik super. ilm oli väga ilus. Enamasti päeval 30-40 kraadi sooja, hommikud jaheda(ma)d. Üks päev saime ainult vihma. Seiklusi oli kuhjaga, rohkem kui varasematel rännakutel. Ja ka loodus tundus mulle seal hõbedateel ilusam veel. Palju palju mägesid ja metsa. Mõni päev oli küll raske, kui pidi 35-36 km tegema, aga ellu jäime kõik.

Magada pole aega. Lihtsalt olla ka mitte. Juba kolm paeva yritan leida aega juuste pesemiseks. Siiamaani pole veel leidnud. Nyyd plaanin enne loengut siesta ajal seda teha. Akki onnestub... kahtlane kyll.
Tana algavad suured pidustused. juba on plaanid tehtud suurema seltskonnaga minemiseks. Ilm on jatkuvalt ilus, paeval 30 kraadi kanti. Tegelikult tahtsid Tuna "poisid" ka et ma nendega tana valja laheks...
ja oktoobris peab Poolasse minema. Ja siis millalgi Bosniasse ja Horvaatiasse... Ja jaanuaris naasma Santiagosse. Palju plaane. Ja ainult yks nadal ja natuke on veel jaanud kursust. Nii kahju. Aeg on nii kiiresti lainud...
Emotsioone on liiga palju ja ei saa neid yldse kirja panna...

kenad noormehed :)

Soe on. Kohe vaga soe. Monus. LAupaeval kaisime Pohjarannikul. Praia das Catedrais. Superilus. Mingite kuufaaside tottu oli veetase kyll suht korge, aga varbaidpidi vees olla oli ju ka tore. Ja fotografeerida end ja kivide kyljes olevaid rannakarpe... Ja siis oosel baarides ja diskoteekides kolada ja keset tanavat tantsida... Pyhapaeval laksime aga kell 18 paiku hommikust sooma. Ainuke, mis sel kellaajal syya andis oli Doner kebab. Niisiis, kebab hommikusoogiks. Pole paha! Seejarel paikse kaes lesida, ilusaid tommusid noormehi vaadata ning ohtul missale. Ideaalne viis pyhapaeva veetmiseks.
Tana aga ootab ees veel galeegi keele praktika, siis natuke asjaajamist ja raamatukogus istumist ja magistritoo materjalide lugemist. Me siin teeme sellist yhist eesti-itaalia-poola-tsehhi magistritood Galicia teemadel. Sedasi on isegi ponev raamatukogus olla. Eriti kuna seal tootab yks hasti nunnu noormees, kes meil ka abiks on :):):)
Reedel hakkavad suured pidustused. ja kestavad mingi kaks nadalat. Peab energiat varuma. Ja kursuse loppedes on meil kirjalik ja suuline eksam. See kyll ei kola hasti... Aga sinnani on veel aega. Ma veel ei motle sellele. Nyyd aga jooksen loengusse.

juuli

Santiago on eriti armas juulikuus. Kui saab oosel pargis istuda ja filmi vaadata ja jargmisel paeval plaza Cervantesel voi Touralil soojadel kividel ja jargmist filmi vaadata. Ja siis kuhugi edasi pidutsema minna, nii et hommikul koolis koik magavad poolenisti. Ja oiged pidustused pole veel ju alanudki. Vaielda ennelouna kohvi-kakao juures soomlastega, et kas tuleb oelda fino-ugrés voi ugro-finés. Voi voiks hoopiski muuta ara estono-finesiks. Ja siis see tyypiline uduvihm. Nostalgia nostalgia.

MIMA

Minu Santiago. Taitsa minu. Ja lopuks laks ilm ka soojaks nii et saab valjakutel sisalikku mangida. Kahjuks hoivab kool suurema osa ajast. Teine osa laheb igasugu organiseerimisele. Kolmas pidutsemisele ja kohvikutes istumisele ja niisama suhtlemisele. Aaa, ja turistipoed on ikka veel supertoredad. Eriti kuna nyyd myyakse mones neist ka mustlasratikuid ilusate narmastega ja mitte ainult flamenco omasid.
Galeegi keel on super. Mima tahendab Madre Mia :p Nii armas! Ja kogu aeg kaia ringi galeegi keele opikud kaes, mida saab siis vajadusel ka istumisalusena kasutada, et valge seelik vaga ara ei maarduks. Ainuke seelik, mille ostnud olen siit, sest praegune mood on lihtsalt kohutav. Ja ykski pood pole ka moest valjas. Ehk siis: retuusid ja mingid vormitud pikad pluusid-sargid. Kolekole.
Seltskond on meil tore. Viimati kaisime diskoteegis ja meid oli u 25 inimest ning yliraske oli leida diskoteeki voi baari, kuhu me koik sisse mahuksime. Lahemalt suhtlen siin hetkel Kahe itaallase, yhe portugaallase, kahe soomlase, kuhja poolakate, yhe bosnialase, kuhja hispaanlaste, yhe brasiillase, kahe ungarlase, yhe tsiillasega.... ja veel igasuguseid on siin muidugi.
Ekskursioonid on ka super, kuigi pool ajast kulub lounasoogile ja siestale. Kaheksajalgu ei suuda ma siiamaani sundida end proovima. Igasugu muid molluskeid ka mitte.
Vot sedasi kulgeb elu siin Lounamaal pohjas. Edusamme oma magistritoo teema valikul pole ma veel vaga teinud. Moned ideed on tekkinud, aga... Ikka ei tea veel. Pole aega moelda ka vaga. Kirjutada mul kyll poleks aega olnud siin. Ja wifit siin ka vaga kuskil pole nii et hea et arvutit kaasa ei vedanud. Nii, aga nyyd lahen ma ka kuhugi katedraali lahedasele valjakule paikest votma ja siestat pidama.

HIspaania - teel ja kohal

Nii, joudsin lopuks siis kohale ja leidsin ka interneti...
Lend oli igav ja kestis kaua. Arvutasin igavusest, et tapselt 24 tundi kulus Tallinnast Santiagosse joudmiseks. Lennukis Londonisse laksid mul maandumiselñ korvad nii lukku ja nii valusaks, et motlesin juba, et kukuvad pea kyljest ara. Ja siis tuli ka mingi palavik taas, nii et kergelt ahju tunne oli u 8 tundi peale maandumist ka. Yks korv on mul muide siiamaani lukus ja mul pole aimugi, kuida seda lahti saada. Kohutav. Londoni lennujaamas oli igav. Joudsin jareldusele, et mulle meeldib Barcelonas rohkem oobida. Siis ma avastasin veel, et mul pole ju naelu, mille eest ma siis juua ostan. Aga lopuks joudisn jareldusele, et kaardiga saab ju ka ometigi maksta ja oligi probleem lahendatud. Istutasin end maha ainsale pingile, kus polnud kaetugesid ja mis oli suht nurga taga ja vaikses kohas. Mingi hetk taitus see vaikne koht juutidega, mis oli aarmiselt kummaline. Oosel sai isegi tunnike magatud. Kella 2-3 paiku tegin silmad lahti ja ei saanud teisiti, kui pidin fotoka valja votma. Kogu porand oli magavaid inimesi tais. Hotell Stanstead. Yhed noormehed magasid chewck-ini laua juures ja kui kell 4 hakkas mingi lennu check-in,siis moodustati nende taha pikk jarjekord. nad arkasid yles alles siis, kui inimesed yle nende yritasid oma kohvreid ara anda. Minu korval maandu mingi kummaline tadi, kes end meikima hakkas. Ja ma ei motle ainult ripsmeid ja huuli, vaid ikka korralikult. Isegi varbakyyned lakkis ara.
Santiagosse joudisn kui koju. Ilm oli kyll suht vilu ja pilves. tana ka ainult 20 kraadi kuskil, aga kogu juuni olevad 35 olnud, nii et ma loodan, et see soojus ikka tagasi tuleb. Korter on lahe. Vana ja vanalinnas. Selline aarmiselt ajalooline. 8 tuba on sees, aga inmesi on veelgi rohkem, sest moned on kahesed toad ja moned inimesed on sela lihtsalt vahel, aga ei ela selles korteris. Pole veel selget pilti saanud :p Gaasiga ei toota mitte ianult pliit, vaid ka vannivett peab gaasiga soendama. Seda ma kogen kyll esmakordelt. Nii et korter ise on juba elamus.
Ega ma ei yrita romaani kirjutada, nii et kui midagi ponevat toimub, siis jatkan. Hetkel ajan igasugu ametlikke ja informatiivseid asju, homme juba 9ks hommikul kooli.

WHO

See pakkimine on jube keeruline. Eriti siis kui midagi eriti nagu kaasa ei võta. Ma ei suuda uskud, et ma juba ülehomme Hispaaniasse lähen. täitsa uskumatu. Pole nagu aega olnud seda mõtet seedidagi.
WHO konverents oli aga superlahe. Nii hea kogemus sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil töötada. JA olgugi et mu Hispaania delegatsioon väga abi ei vajanud. Ainult see oli suur probleem, kuidas ikka valitsuse õhtusöökidelt ja vastuvõttudelt varem tagasi saada, et jalgpalli vaadata :p Ja siis organiseerisin nad ikka korralikult bussi pääle. Muigama võttis küll natuke :p Ja teiste hostidega oli tore aega viita meie puhketoas koos saiakestega ja Estonia keldrites kolada. Paar hästi nunnut noormeest oli ka. Ja natuke rumeenia keelt õppisin. Ja Olümpia hotellis sai ööbida. Teate, sealt saab koridoris lihtsalt õunu võtta. Läheb öösel kõht tühjaks, astud korra uksest välja ja võtad õuna. Ja voodis lebades sai telekat vaadata. Ja me olime VIPid nii et isegi pornokanalid olid tasuta :p Ja nii ilus vaade vanalinnale. Eriti kaunis veel päikseloojangul. Aga tegelikult ma eelistan ikka kodus magada ja näha aknast õuna- ja kirsipuid.
Nii, aga ma nüüd jätkan pakkimisega. Loodetavasti seal püsib see 35 soojakraadi ka siis kui mina kohale jõuan...

pühapäev 22

Edaspidi kardan ma palju rohkem päevi, mis on 22 ja pühapäev kui 13 ja reede (või teisipäev). Või siis oli asi selles, et mul oli nimepäev... Tegelikult ma sain juba laupäeva õhtul aru, et pühapäev tuleb halb päev. Sest viltu hakkas vedama juba õhtul, kui avastasin, et palavik on tagasi tulnud. Mis pole üldse tore arvestades seda, et ma sel nädalal non-stop töötama pean ja juba nädala pärast Hispaaniasse lendan. Ja siis ütles mulle keegi tark, et esmaspäeval on arst ka kinni, sest pühad on. Ma kipun kogu aeg ära unustama, et mingid pühad on. Nomaiteagi, mis nüüd saab. Aga, pöördudes tagasi pühapäevaste ebaõnnestumiste juurde... Hommikul Tartu poole seigeldes kukkusin.. Siruli maha. Liiga tavaline oleks ju talvel jäätunud teel kukkuda, ma pean ikka originaalitsema ja keset suve kõnniteele end siruli viskama. Ma nimelt üritasin bussi peale joosta. Ja iroonia on veel selles, et mul polnud ju kuhugi iseenesest kiiret ja 15 min pärast läks järgmine buss. Ja olgu öeldud, et bussist jäin ikkagi maha ja põlv ka katki nüüd, käsi välja väänatud ja valge jakk määrdunud (loomulikult kannan ma valget jakki, siis kui kukkumiseks läheb). Bussis hakkasin end päevaks ette valmistama, et mis veel võib valesti minna. Noh, et vaim valmis panna. Üllatuslikult läks kuni Tartuni kõik OK. Järgmine ebameeldiv seik ootas mind Lille Majas, kui alarmisüsteem oli hüüumärgi all ja siis pidin oma 10 min mässama, et asja kontrolli alla saada. Tantsutrenn läks super (kui välja arvata mu tõsised tasakaaluhäired). Isegi koju tagasi sain uute üllatusteta. Kodus aga suutsin oma veel terve vasaku põlve vastu lauda ära lüüa, nii et nüüd on ühtlaselt sinikad kummalgi põlvel. Seejärel, millegi kallal tegutsedes, kastsin oma pluusivarruka panni sisse, kus oli sutsu rasvane vesi. No kogemata juhtus. Ma ei tea kesse selle panni mu teele ette jättis! Seepeale otsustasin, et kõige turvalisem koht on voodi ja lootsin kõigest hingest, et see enne hommikut kokku ei kuku (kuigi mine tea...)

Sõnadega ei saa tundeid väljendada. Vähemalt mitte rahuldaval tasemel. Tahaks nii palju öelda, aga lihtsalt pole ju sõnu. Ja siis jääb vaid üle loota, et teine loeb kõik välja silmadest ja kehakeelest.

segaduses

Ja nüüd mis? Mul on äkki ees kaks päeva, kus mul mingeid plaane pole. Pole vaja õppida (vähemalt mitte otseselt, kaudselt on vaja küll), pole vaja tööle minna. Ma ei oskagi endaga midagi kohe peale hakata. Nii imelik on sedasi. Kui midagi tegema ei pea. Saab teha igasugu lahedaid asju ilma süümepiinadeta.
Kes mu halamist viimased kuud jälginud on, siis võin uhkusega öelda, et ma olen vist terve. Juba täitsa mitu päeva pole palavikku ja täna julgesin isegi sallita välja minna. Tallinnas! Siin tuulte pesas.
Ma ootan juba põnevusega järgmist nädalat. Saab olla "seltsidaam" Hispaania ministritele. Aga selline töö on imelik, kus konkreetset ülesannet pole. Lihtsalt käi kaasas ja vaata et kõik õigel ajal õiges kohas oleksid ja et kellelgi probleeme poleks. Igaljuhul põnev.
Ja siis ma avastasin, et Hispaaniasse sõit on nagu kohe... Nagu kohe kohe... Varsti noh. Õnneks mul ei jää eriti aega paanitseda. aga ikkagi. Peab pakkima, noh tegelt jõudma järeldusele, et ei paki midagi peale ühe seeliku ja mõne pluusi. Aga see valik on ju raske. oeh. Ma ei oskagi midagi kirjutada. Nii et ei kirjuta.

väsinud guapa

Ma olen jõudnud sellisesse staadiumisse, kus korraks põrandale maha istudes tahaks kohe sinna põrandale pikali visata ja magada. See tunudb väga õndsuslik tegevus. Ühesõnaga kaks järjestikust tööpäeva, öised õppimised ja pidev 37 palavik on ikka korralikult ära väsitanud.

Aga ma arvan, et hispaanlased võiksid ikka rohkem tippi jätta. Üks andis eile 10 eurot. see oli lahe. Aga täna vahetasin ainult kasulikult raha, ehk siis 25 krooni 5 euro vastu. Ja tänane ekskursioon tuli mul ju superhästi välja ja kõik olid rahul. isegi bussijuht nentis, et nad kõik naerulnägudega bussi tulid. aga nojah, mis teha, et hispaanlastel seda kommet eriti pole. toredad on nad ikka ;)

aga jah, mul jätkuvalt see luuleanalüüs tegemata, 10 lk-d tõlkimata, koreograafia tegemata, vahetekstid väljamõtlemata... magada tahaks...

Suremas vist

Enese kraadimine polnud hea mõte. Aga kuna mu enesetunne selle kuumuse suhtes on juba viimane kuu aega u sama olnud, siis tuleb välja, et ma olen konstantselt palavikus olnud, ma lihtsalt viibisin õndsas teadmatuses. aga see imelik kurguvalu ei ole üldse hea. Niiiiiiii valus on. Ja antibiootikum ei mõju ka enam. Ehk siis mingi uus haigusevorm mul taas. Ja homme ja ülehomme pean tööl olema, tööl, mis eeldab häid häälepaelu. Aiai, ei taha mõeldagi. Ja sellises olukorras õppida on ka ikka üks paras piin. Ühesõnaga ma kaldun juba arvama, et olen suremas ja keegi ei tea isegi millesse. Dr Housi oleks vaja :p

Üks positiivne asi haige olemise juures on see, et saab edukalt kaalus alla. Riidekappi koristades avastasin, et mu vööümbermõõt on paari päevaga 71-lt 65-le muutunud. Või noh tegelt lihtsalt et 65sed seelikud lähevad taas selga.
Ja ma ei teadnudki, et antibiootikume on ka selliseid, mida saab vees lahustada ja ei peagi tervelt alla neelama.
aga tegelt tahaks juba väga tantsida...

Jumalikud Hommikud

Need jumalikud hommikud... Ma nii nautisin... Tõusin vara, kell 11 umbes, laskusin kööki, pidzaamas, võtsin tüki kooki ja klaasi piima ning suundusin õue, tagaaeda. Istusin päikese käes, kuulasin vaikust ja linnulaulu ning nautisin hommikusööki. Kahju, et selliseid rahuhetki nii vähe on.
Ja siis hiljem riietuda hea muusika saatel. Valju muusika saatel, väga valju, just nii nagu mulle meeldib ning mis teeb riietumise väga palju aeganõudvamaks, sest hea muusika saatel peab ju poole energiat tantsimisele kulutama. Queeni saatel saab nii hingestatult tantsida...

surevad lilled

Mulle üldse ei meeldi kui lilled hakavad ära surema. See on nii kurb. Näed, kuida siga päev üha enam pea norgu laseb.

Ma pole kunagi varem suutnud välja mõelda, mis värvi lilled mulle kõige rohkem meeldivad. Kõik on ju nii ilusad. Aga punased ja kollased korraga on vist ühed kõikse ilusamad ;)