kell 19.45

Ma olen sündinud kell 19.45. Rõhutan: õhtul. Miks siis on eeldatud, et ma vara üles peaksin saama kui ma ei saanud vara ilmalegi tuldud. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nimelt oli selle lipiku peal kirjas ka minu pikkus sündimise ajal: 49 cm. Ma olen kõigest sutsu üle meetri kasvanud. See pole ju normaalne?!! Aga nagu Piret ütles, hullem oleks kui ma üldse poleks kasvanud ja sellise nurga alt vaadates on kõik ok :p Ja siis oli ses mälestuste sahtlis ka kõiksugu kooli diplomid jms. Huvitav info: ma olen saanud kunagi diplomi heade tulemuste eest kaugushüppes!?! Mina ja kaugushüpe??? See on veelgi ebanormaalsem. Hea veel, et kõrgushüpe polnud. Ja siis oli seal joonistus, mu õe tehtud vist, kus oli pilt koerast ja ülevalt tuli nooleke ja kiri et Muri ja alt tuli nooleke ja kiri Emane koer. Vot nii. Täpsus ennekõike ;)

Kui Saarlasd ütlevad Õ asemel Ö, siis mina ütlen hoopis O. Ja koik on arusaadav. Kuigi mu ode seepeale soovitas o-le rääkides kriips ka peale tommata :p Aga kui kiiresti rääkida, siis alati ei joua kriipsudeni.

Kolmekordsed piruetid on lahedad. eriti kui neid kolm tükki järjest on.

mitu korda?

Täna ma ei kuulanud kooskõlasid ja resonantse. Kuigi see hakkas mulle meeldima ja nüüd vahel meelega kuulan kahte muusikat korraga ühtedest kõlaritest. Aga ei, täna, peale varvaste liigutamise (lihtsalt seepärast, et ma saan), tantsuliste avastuste ja tühja lehe taga piinlemise, olen mustmiljon korda kuulanud Tätte Ojalaulu. Oleksin pidanud üle lugema, et teada saada, mitu korda võib ühte lugu järjest kuulata. Aga see on niiiiiiii ilus. Niiiii ilus!

kord oli talv...

mida pole

Ma avastasin, et on äärmiselt häiriv avastada, et internetti pole. Kui nüüd mõelda, siis mul ju otseselt teda vaja polegi, nii elutegevuseks ja koolitööks hetkel, aga ajab närvi küll. Ma ei mõista miks. Ja veel rohkem tekitab ärevust ja suutmatust millelegi keskenduda kui nett on küll tagasi aga messengeri pole. Kui ta on, siis sageli lihtsalt ei logi end sissegi ja hea on olla. aga kui pole, siis on katastroof. Kummaline. Ja mind on ju ometigi raske endast välja viia. Järelikult on tegu sõltuvusega, millest peaks lahti saama. Ehk siis: võõrutusravi messengerist ja siis kui see on edukas, internetist üldse :)
aga ma mõtlesin, et olen ikka nii jube osav, et suudan ära lüüa ainult keskmise varba, eriti arvestades seda, et too pole sugugi mitte kõige suurem varvas ja asus koos teistega sama suka ja susssi see :p Aga sügavkülmutamine, voltaren geel, piiritus ja päevane istuv asend aitas nii palju, et täna sain isegi trenni longatud ja siis teise trenni ka ja voorvalsi asemel sai labajalavalssi tantsitud.
Nii, kuna siin kribamiseks läks, siis edastan oma ilmasoovi ka: tahan külma ja lund. Nii palju külma, et kanalipeal jälle kalakesi näha poleks. kanalipeal on vist kaks sõna?

9 varvast

Mul on ju 10 varvast. Siis võiks ju eeldada, et kui üks neist parasjagu töökorras pole, siis see ei tohiks mind kuidagi mõjutada. Aga näe, tuleb välja, et kõiki kümmet on vaja normaalseks elutegevuseks, ehk siis käimiseks ja tantsimiseks. Loo moraal on selles, et ei tohi peale jala traumeerimist hoolimata piinadest veel 4 tundi edasi tantsida...
Ja nüüd ma mõitsan ka, et jala sügavkülmutamine tõesti aitab. Sest pärast seda ma lihtsalt ei tundnud enam, et mul üldse jalg olemas on :p

uisutamas

Siiani mu elu parim uisutamiskogemus vist... Käisime Piretiga kanalil varahommikul kell 12. Kanal oli kaetud ühtlaselt lumega. Ja just see osutus eriliselt lahedaks. Kalakesi küll ei näinud ujumas sedasi, aga olgu. Sai slaalomit sõita nii et lund lendas. Ja teine toredus oli see, et terve kanal oli meie päralt, otsast otsani. Lõpus küll tulid veel kaks tükki, aga me olime neist ikka kõvasti paremad :) Me küll tegime kogu kanali jälgi täis, aga loodetavasti on homme ka sama ilus ja tore. Ma sattusin sõltuvusse. Ja uisumaratonile sai ka registreeritud. Hakkama sain, kuigi mulle ei meeldi internetis selliseid asju teha.
Ja kuigi mul neist fliisidest juba üsna kõrini on, vahin neid siis veel natuke aega.

Ahjaa, uudiseid vaatasin poole kõrvaga ja seal nad ütlesid, et üliõpilastel on nüüd rohkem aega õppimiseks kuna Utlib on südaööni lahti. Mismõttes rohkem aega??? Rohkem aega oleks siis kui ööpäeva u 8 lisatundi tekitataks. Mis see üks lisasekund aastas mind aitab? Ma ei pand teda tähelegi. Kui ma lasen mööda nädala ilma et ma sellest aru saaks, siis ma ei mõista üldse, mis aeg see sekund ka selline on... Pealegi, sai minu truust käekellast tasku-uur. Kuna ainuke tasku on kasukal, siis näen kella ainult õues olles. Ma nüüd lõpetan selle voolu ja püüan edasi keskenduda oma magistritöö eesmärkidele ja mitte mõelda šokolaaditordist, mida mul pole.

Appi küll, KUHU SEE NÄDAL KADUS?

Mismõttes on jälle teisipäev? kuhu need eelnevad kuus päeva jäid??? Ma mäletan häguselt ainult pühapäeva... Ajan kõik selle süüks, et mul on esseedest üledoos ja lõppu veel ei paista. Noh kirjutamisest üldse kui päris aus olla. Eelmised esseed olid vähemalt eesti keeles, edasi pean kõik kribama aga juba hispaania keeles, mis pole ka kuigi meeldiv väljavaade arvestades, et topelt aeg läheb teksti üle vaatamisele ja ikka ei saa teda ju korrektseks, vähemalt puudub kindlus ses suhtes. Ja siis mõtlen ja kadestan siin, et mu ema ja õde said sunniviisilise lisapuhkuse Egiptuse lukshotellis. Ehk siis mingil põhjusel ei mahtunud lennukisse ära vist ja nüüd nende nädalane puhkusereis venib vähemalt kahenädalaseks. Tore eks ju? Ma tahaks ka sinna Eesti suvesse lennata hetkel. Kuigi ka siin on mõni helgem väljavaade külma ja lume uisutamise ja tantsu näol... aga eemale tahaks sellest arvutist ja koolist ja ootustest, mis vahelduva eduga tunduvad võimalikud ja siis taas võimatud.