pühapäev 22

Edaspidi kardan ma palju rohkem päevi, mis on 22 ja pühapäev kui 13 ja reede (või teisipäev). Või siis oli asi selles, et mul oli nimepäev... Tegelikult ma sain juba laupäeva õhtul aru, et pühapäev tuleb halb päev. Sest viltu hakkas vedama juba õhtul, kui avastasin, et palavik on tagasi tulnud. Mis pole üldse tore arvestades seda, et ma sel nädalal non-stop töötama pean ja juba nädala pärast Hispaaniasse lendan. Ja siis ütles mulle keegi tark, et esmaspäeval on arst ka kinni, sest pühad on. Ma kipun kogu aeg ära unustama, et mingid pühad on. Nomaiteagi, mis nüüd saab. Aga, pöördudes tagasi pühapäevaste ebaõnnestumiste juurde... Hommikul Tartu poole seigeldes kukkusin.. Siruli maha. Liiga tavaline oleks ju talvel jäätunud teel kukkuda, ma pean ikka originaalitsema ja keset suve kõnniteele end siruli viskama. Ma nimelt üritasin bussi peale joosta. Ja iroonia on veel selles, et mul polnud ju kuhugi iseenesest kiiret ja 15 min pärast läks järgmine buss. Ja olgu öeldud, et bussist jäin ikkagi maha ja põlv ka katki nüüd, käsi välja väänatud ja valge jakk määrdunud (loomulikult kannan ma valget jakki, siis kui kukkumiseks läheb). Bussis hakkasin end päevaks ette valmistama, et mis veel võib valesti minna. Noh, et vaim valmis panna. Üllatuslikult läks kuni Tartuni kõik OK. Järgmine ebameeldiv seik ootas mind Lille Majas, kui alarmisüsteem oli hüüumärgi all ja siis pidin oma 10 min mässama, et asja kontrolli alla saada. Tantsutrenn läks super (kui välja arvata mu tõsised tasakaaluhäired). Isegi koju tagasi sain uute üllatusteta. Kodus aga suutsin oma veel terve vasaku põlve vastu lauda ära lüüa, nii et nüüd on ühtlaselt sinikad kummalgi põlvel. Seejärel, millegi kallal tegutsedes, kastsin oma pluusivarruka panni sisse, kus oli sutsu rasvane vesi. No kogemata juhtus. Ma ei tea kesse selle panni mu teele ette jättis! Seepeale otsustasin, et kõige turvalisem koht on voodi ja lootsin kõigest hingest, et see enne hommikut kokku ei kuku (kuigi mine tea...)