WHO

See pakkimine on jube keeruline. Eriti siis kui midagi eriti nagu kaasa ei võta. Ma ei suuda uskud, et ma juba ülehomme Hispaaniasse lähen. täitsa uskumatu. Pole nagu aega olnud seda mõtet seedidagi.
WHO konverents oli aga superlahe. Nii hea kogemus sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil töötada. JA olgugi et mu Hispaania delegatsioon väga abi ei vajanud. Ainult see oli suur probleem, kuidas ikka valitsuse õhtusöökidelt ja vastuvõttudelt varem tagasi saada, et jalgpalli vaadata :p Ja siis organiseerisin nad ikka korralikult bussi pääle. Muigama võttis küll natuke :p Ja teiste hostidega oli tore aega viita meie puhketoas koos saiakestega ja Estonia keldrites kolada. Paar hästi nunnut noormeest oli ka. Ja natuke rumeenia keelt õppisin. Ja Olümpia hotellis sai ööbida. Teate, sealt saab koridoris lihtsalt õunu võtta. Läheb öösel kõht tühjaks, astud korra uksest välja ja võtad õuna. Ja voodis lebades sai telekat vaadata. Ja me olime VIPid nii et isegi pornokanalid olid tasuta :p Ja nii ilus vaade vanalinnale. Eriti kaunis veel päikseloojangul. Aga tegelikult ma eelistan ikka kodus magada ja näha aknast õuna- ja kirsipuid.
Nii, aga ma nüüd jätkan pakkimisega. Loodetavasti seal püsib see 35 soojakraadi ka siis kui mina kohale jõuan...

pühapäev 22

Edaspidi kardan ma palju rohkem päevi, mis on 22 ja pühapäev kui 13 ja reede (või teisipäev). Või siis oli asi selles, et mul oli nimepäev... Tegelikult ma sain juba laupäeva õhtul aru, et pühapäev tuleb halb päev. Sest viltu hakkas vedama juba õhtul, kui avastasin, et palavik on tagasi tulnud. Mis pole üldse tore arvestades seda, et ma sel nädalal non-stop töötama pean ja juba nädala pärast Hispaaniasse lendan. Ja siis ütles mulle keegi tark, et esmaspäeval on arst ka kinni, sest pühad on. Ma kipun kogu aeg ära unustama, et mingid pühad on. Nomaiteagi, mis nüüd saab. Aga, pöördudes tagasi pühapäevaste ebaõnnestumiste juurde... Hommikul Tartu poole seigeldes kukkusin.. Siruli maha. Liiga tavaline oleks ju talvel jäätunud teel kukkuda, ma pean ikka originaalitsema ja keset suve kõnniteele end siruli viskama. Ma nimelt üritasin bussi peale joosta. Ja iroonia on veel selles, et mul polnud ju kuhugi iseenesest kiiret ja 15 min pärast läks järgmine buss. Ja olgu öeldud, et bussist jäin ikkagi maha ja põlv ka katki nüüd, käsi välja väänatud ja valge jakk määrdunud (loomulikult kannan ma valget jakki, siis kui kukkumiseks läheb). Bussis hakkasin end päevaks ette valmistama, et mis veel võib valesti minna. Noh, et vaim valmis panna. Üllatuslikult läks kuni Tartuni kõik OK. Järgmine ebameeldiv seik ootas mind Lille Majas, kui alarmisüsteem oli hüüumärgi all ja siis pidin oma 10 min mässama, et asja kontrolli alla saada. Tantsutrenn läks super (kui välja arvata mu tõsised tasakaaluhäired). Isegi koju tagasi sain uute üllatusteta. Kodus aga suutsin oma veel terve vasaku põlve vastu lauda ära lüüa, nii et nüüd on ühtlaselt sinikad kummalgi põlvel. Seejärel, millegi kallal tegutsedes, kastsin oma pluusivarruka panni sisse, kus oli sutsu rasvane vesi. No kogemata juhtus. Ma ei tea kesse selle panni mu teele ette jättis! Seepeale otsustasin, et kõige turvalisem koht on voodi ja lootsin kõigest hingest, et see enne hommikut kokku ei kuku (kuigi mine tea...)

Sõnadega ei saa tundeid väljendada. Vähemalt mitte rahuldaval tasemel. Tahaks nii palju öelda, aga lihtsalt pole ju sõnu. Ja siis jääb vaid üle loota, et teine loeb kõik välja silmadest ja kehakeelest.

segaduses

Ja nüüd mis? Mul on äkki ees kaks päeva, kus mul mingeid plaane pole. Pole vaja õppida (vähemalt mitte otseselt, kaudselt on vaja küll), pole vaja tööle minna. Ma ei oskagi endaga midagi kohe peale hakata. Nii imelik on sedasi. Kui midagi tegema ei pea. Saab teha igasugu lahedaid asju ilma süümepiinadeta.
Kes mu halamist viimased kuud jälginud on, siis võin uhkusega öelda, et ma olen vist terve. Juba täitsa mitu päeva pole palavikku ja täna julgesin isegi sallita välja minna. Tallinnas! Siin tuulte pesas.
Ma ootan juba põnevusega järgmist nädalat. Saab olla "seltsidaam" Hispaania ministritele. Aga selline töö on imelik, kus konkreetset ülesannet pole. Lihtsalt käi kaasas ja vaata et kõik õigel ajal õiges kohas oleksid ja et kellelgi probleeme poleks. Igaljuhul põnev.
Ja siis ma avastasin, et Hispaaniasse sõit on nagu kohe... Nagu kohe kohe... Varsti noh. Õnneks mul ei jää eriti aega paanitseda. aga ikkagi. Peab pakkima, noh tegelt jõudma järeldusele, et ei paki midagi peale ühe seeliku ja mõne pluusi. Aga see valik on ju raske. oeh. Ma ei oskagi midagi kirjutada. Nii et ei kirjuta.

väsinud guapa

Ma olen jõudnud sellisesse staadiumisse, kus korraks põrandale maha istudes tahaks kohe sinna põrandale pikali visata ja magada. See tunudb väga õndsuslik tegevus. Ühesõnaga kaks järjestikust tööpäeva, öised õppimised ja pidev 37 palavik on ikka korralikult ära väsitanud.

Aga ma arvan, et hispaanlased võiksid ikka rohkem tippi jätta. Üks andis eile 10 eurot. see oli lahe. Aga täna vahetasin ainult kasulikult raha, ehk siis 25 krooni 5 euro vastu. Ja tänane ekskursioon tuli mul ju superhästi välja ja kõik olid rahul. isegi bussijuht nentis, et nad kõik naerulnägudega bussi tulid. aga nojah, mis teha, et hispaanlastel seda kommet eriti pole. toredad on nad ikka ;)

aga jah, mul jätkuvalt see luuleanalüüs tegemata, 10 lk-d tõlkimata, koreograafia tegemata, vahetekstid väljamõtlemata... magada tahaks...

Suremas vist

Enese kraadimine polnud hea mõte. Aga kuna mu enesetunne selle kuumuse suhtes on juba viimane kuu aega u sama olnud, siis tuleb välja, et ma olen konstantselt palavikus olnud, ma lihtsalt viibisin õndsas teadmatuses. aga see imelik kurguvalu ei ole üldse hea. Niiiiiiii valus on. Ja antibiootikum ei mõju ka enam. Ehk siis mingi uus haigusevorm mul taas. Ja homme ja ülehomme pean tööl olema, tööl, mis eeldab häid häälepaelu. Aiai, ei taha mõeldagi. Ja sellises olukorras õppida on ka ikka üks paras piin. Ühesõnaga ma kaldun juba arvama, et olen suremas ja keegi ei tea isegi millesse. Dr Housi oleks vaja :p

Üks positiivne asi haige olemise juures on see, et saab edukalt kaalus alla. Riidekappi koristades avastasin, et mu vööümbermõõt on paari päevaga 71-lt 65-le muutunud. Või noh tegelt lihtsalt et 65sed seelikud lähevad taas selga.
Ja ma ei teadnudki, et antibiootikume on ka selliseid, mida saab vees lahustada ja ei peagi tervelt alla neelama.
aga tegelt tahaks juba väga tantsida...