prantsuse keeles

Jälle pean ma meenutama Sõpru. Nimelt tuleb mu enda hullusega meelde Joey, kes ühes osas pidi õppima kiiresti ära prantsuse keele, sest oli CVsse kirjutanud, et seda oskab. Selgeks ta seda muidugi ei saanud. Ja siis tema filosoofia, mis läheb vist minu omaga hetkel kokku, et kui tööd pakutakse siis tuleb alati vastu võtta ja alles pärast välja mõelda, kuidas sellega hakkama saad. Ühesõnaga ma lõpetasin just oma 5 lk pikkuse prantsuskeelse teksti tõlkimise. Olgu mainitud, et ma tegelikult prantsuse keelt ei oska. Aga kui tõlkebüroo helistab kell 10 hommikul ja küsib, kas ma ühe prantsuskeelse teksti võtan tõlkida, siis ma ju pean loomulikult järelemõtlemata jah ütlema. Aga eneseületamistunne on võimas :p

Õunik

Ehitasin lumeinimese. Käteks ja juusteks said õunapuuoksad; suu, silmad ja nööbid koukisin välja ahjust; kuna porgandit mul ei lubatud võtta, siis ninaks sai õun. Seega sai lumeinimese nimeks Õunik.

Ja siin vaade minu toa aknast.

unenäolist detsembrit ;)

Ma pole kunagi midagi väga unes näinud. Või vähemalt ei mäleta ma hommikul oma unenägusid. Aga viimasel ajal olen hakanud viibima kummalisel unenägudemaal. Sageli räägivad inimesed hommikul, mida kõike nad unes nägid ja need on sellised toredad ja müstilised seiklused. Siis olen alati mõelnud, kui ebameeldiv võib olla unenägudes. Sest seda actionit ei saa ju kuidagi kontrollida ega suunata ega hääletule režiimile panna. Ja väga häiriv on kui unenägu pooleli jääb või üldse kuidagi piinav on. Aga minu viimase aja unenäod pole üldse mitte seda laadi. Mäletan kahte. Üks neist oli väga meeldiv, teine natuke segav. Esimesest: paar päeva tagasi vaatasin öö läbi muusikavideot. Unes. Mitte ei mäleta enam, mis laul seal tuli, aga hommikul veel tükk aega kummitas. Ja see oli sedasi, et kui muusikavideo läbi sai, siis hakkas seesama kohe uuesti ja sedasi kuni hommikuni välja. Kogu aeg üks ja sama laul ja video. Teisest: juba mitu korda olen ma unes näinud, et äratuskell heliseb. Ja siis ma tõusen üles, et seda kinni panna, kuid avastan alati, et helisenud pole tegelikult midagi. Kujutate ju ette kui segav selline unenägu on? Unenäod, mis sind üles äratavad pole just kuigi meeldivad :p
Unenäolist detsembrit kõigile! Ja palju päkapikke!

lemmikraamat

Lemmikraamat on see, mis on käes ära lagunenud, kuid sellest hoolimata võtan ta vähemalt kuuendat korda ette ja unustan paariks päevaks kõik muu. Ja ei jõua oodata, millal ometi lõpuni jõuan ja samas ei taha üldse, et läbi saaks. Kohe tahaks uuesti algusest lugema hakata. Ja täitsa mitu korda valdab alati suur soov Joey moodi raamat kiiresti sügavkülma panna. Hoolimata sellest, et ma ju tean mis juhtub ja tean et on kurb ja tean mis edasi saab. Täitsa hämmastav. Et isegi kuuendat korda raamatut lugedes võin silmad peast nutta ja laginal kaasa naerda. Minul on üksainus selline raamat ja jääb mu lemmikuks vist igavesti. Ja jumal tänatud, et see pole olnud mitte ühesgi kirjanduse tunnis, et pole pidanud lõhkuma raamatu lummust selle analüüsiga.

unistan rongi mööda?

Eile seisin perroonil. Olin 10 minutit varem isegi kohal. Aga rongi ei tulnud. Lihtsalt ei tulnud. Pidin ootama pool tundi kuni saabus järgmine. Külmal ja pimedal perroonil. Mingi hetk käis peast läbi mõte, et äkki rong ikka tuli, aga mina ei pannud tähele... Hakkasin endas kahtlema, kuid uskusin siiski, et rongi ma vast ikka paneksin tähele. Inimesi mitte, maju mitte, autosid mitte, aga rongi ehk siiski. Jõudisn siis lõpuks koju ja rääkisin, et rongi ei tulnud. Sellepeale avaldati kohe arvamust, et küllap ikka tuli ja mina ei näinud seda. Ja nüüd mind vaevab see ikka veel: kas ma olen saavutanud uue taseme oma udususes?

tantsust ja vaba aja tegemistest

Lõpuks ometi suutsin ma endale soetada musta värvi säärised. Enam ei käigi ringi üleni mustas ja siis kollased või valged säärised, viimane moeröögatus eksju :p
Ja just nüüd kui ma arvasin, et olukord rahuneb ja sellega väheneb ülekoormus mu vaestele väikestele jalgadele sain ma teada, et edaspidi lüüakse meie suur 30 naisest koosnev koosseis kaheks. vähemalt esialgu. Ja selle uudise peale olin ma kohe esimene küsima, et kas ma mõlemas trennis võin käia :p mis see 3 tundi järjest siis tantsida pole.
Aga lähemalt mu uuest rühmast. Nimelt olen hetkel Sõpruses. Nad on toredad. Eriti lahe veel on juhendaja ja tema üliägedad tantsud. Hobusemäng on supeer ja kolonntants on täitsa loodud minu temperamendile. Muide, hüplev labajalg on hüpleväge ja sellest jäävad kõhu-külje lihased valusaks. Ühesõnaga ei ole soovitatav seda 1,5 tundi järjest harrastada :p
Täna vaatasime võimlemispeo kavasid ja otsustasime, et ikka ei lähe sinna, sest kui aus olla, siis oli see üsna tobe. Selline koolitantsu stiilis asi. Kindlasti lahe võimlemisrühmadele, kuid meile kohe üldse ei istunud. Seega - võistutantsimine, siit me tuleme! Ja ründame lausa kahe rühmaga.
Aga teate, tegelikult ma igatsen ikka üsna palju meie TÜ RKAt. Maailma parim tantsuansambel...

Aga sellest siis ka, millega ma vabal ajal tegelen. Püsivat tööd pole ikkagi leidnud. Va paar tõlkebürood, kus ehk aegajalt midagi tuleb. aga käisin täna kuulamas Lõuna Carolina ülikooli infoseminari. Ja siis nad nüüd üritavad mind kõik suunata sinna turismimajanduse (hotellindus jms) doktoriõppesse. Mis tähendaks u 5 aastat USAs elamist ja õppimist ja töötamist. Ja kõige olulisem ja problemaatilisem: roostes inglise keele meeldetuletamist. Aga mõned inimesed ja tantsud on ikka nii olulised ju. Ja ma tegelt ei taha välismaale elama minna ega ka kulutada veel pool elu õppimisele... Mõtlemisainet pimedateks öötundideks.

sisseastumiskatsetest

Kas te arvasite, et keskkooli on rasked katsed ja peab otsustama, kuhu kooli minna? Või et ülikooli on raske sisse saada? Kõik see eriala valik ja paberite sisseviimine ja siis eksamite sooritamine ja ootusärevus ja emotsionaalsus... Ja just nüüd, kui ma arvasin, et see eluetapp on seljataga, tunnen end otsekui uuesti samas olukorras. See tantsuansambli valik on keeruline. Tähendab, poleks midagi keerulist kui teaks kindlalt, et saan sinna kuhu tahan. Aga kui ei tea? Siis peab iga päev käima erinevate ansamblite trennides, valima kuhu minna kui need kattuma hakkavad ja ootama oktoobrini kuni saab teada, kuhu sisse sain ja mis aegadel trennid hakkavad olema, et ülejäänud elu nende järgi sättida. Seega on hetkel üks eelsitus ja lisaks veel 4 valikuvõimalust. Ja miks ma seda kõike siin kirjutan? Sest mu jalad ei kanna mind hetkel mitte kuhugi. Selle vastu aitab ainult peale tantsimine (mida ma juba ka tegin õppides ära ühe väsitava iiri tantsu vahelduseks). Ma loodan, et on ikka aru saada kui rahul ma tegelikult hetkel eluga olen! Kui vaid poleks seda teadmatust, siis saaks ju täiesti nautida neid erinevaid katseid ja trenne. Ootan homset ja nelja tundi järgmises põnevas koosseisus :) Aa, ja kui keegi teab mõnda tantsivat meest, siis see ei tuleks ka üldse kahjuks ;)

Suvi

Peipsiäärsete maakondade tantsupidu
Tartu laulu-tantsupidu
Üldtantsupidu Meri
Magistri lõpetamine
Batuudil hüppamine ja külmas vees ujumine
Tantsimine laval, hoovis, laevas, kodus...
Camino Primitivo
Töötukassa
Hispaania turistid ja probleemne Pirita
Tantsuklubi
Puugisüstid
Kadrioru park
Viru folk
Balletigala
Inimeste tüütamine ja segadusse ajamine tantsusaalisoovidega
Pedassaare ja Viru raba

See oli siis lühikokkuvõte suve olulisematest sündmustest. Ja hoolimata sellest, et ma üldse mitte veel ei oota kollaseid lehti, siis võimalus ohtralt tantsida jälle korvab selle pisiasja. Nüüd siis on ametlikult sügis.

3 linna

Nüüd on mul elumissiooni vaja täita kolmes linnas korraga. Ja mingitel udustel aegadel, mis omavahel väga kattuma hakkavad. Jällegi tunnen puudust ühest kohast teise sädelemisoskusest... Aga mida muud üks töötu inimene ikka tegema peaks kui oma elu tantsuga sisustama. Ja ikka korralikult, nii et töötamiseks enam aega ülegi ei jää.

Ah jaa, tööotsimisest veel niipalju, et mulle saadeti vihjena töökuulutus: otsitakse tantsijat varieteetruppi, asukoht: Küpros, töösuhe: tähtajatu, täistööpäev. Ma armastan töötukassa kuulutusi :) Käisin seal täna kohal ka ja siis nad käskisid paar allkirja anda ja küsisid, kellena ma töötada tahan ja ütlesid, et tule kuu aja pärast uuesti kui tööd leidnud pole vahepeal. See oli siis see karjäärinõustamine. Mul on tunne, et äkki peakski Küprosele minema, sest piisonifarmiga jäin hiljaks.

Ain't Got No (Hair)

Ain't got no home - So
Ain't got no shoes - Poor
Ain't got no money - Honey
Ain't got no class - Common
Ain't got no scarf - Hot
Ain't got no gloves - Cold
Ain't got no bed - Beat
Ain't got no pot - Busted
Ain't got no faith - Catholic
Ain't got no mother - Orphan
Ain't got no culture - Man
Ain't got no friends - Lucky
Ain't got no schoolin' - Dumb
Ain't got no shine - Dull
Ain't got no underwear - Bad
Ain't got no soap - Dirty
Ain't got no A-Train - Jump
Ain't got no mind - Lost it
Ain't got no smokes - Shit
Ain't got no job - Lazy
Ain't got no work - Fine
Ain't got no coins - Broke
Ain't got no pennies - Beg
Ain't got no man - Horny
Ain't got no ticket - Hustle
Ain't got no token - Walk
Ain't got no God - Good

Ain't got no rhythm - White

Ilukirjandusest

Ilukirjandus on super! Ma olin juba vahepeal unustanud kui väga mulle raamatuid meeldib lugeda. See tunne, et üldse ei saa raamatut käest ära panna. Isegi tänaval käies loen edasi, sest kuidagi ei saa pooleli jätta. Aga teinekord ma saan nii pahaseks kui mulle ei meeldi mõne raamatu lõpp. Eriti ei poolda ma kurbe lõppe. Siis pean kohe ise uue lõpu mõtlema. Seetõttu ei saa ma kunagi kindel olla, et minu mälestused mõnest raamatust ka tõesed on. Aga nii on palju parem. Peaks ikka ise mõne jutu kirjutama taas, siis läheks kõik täpselt nii nagu mina tahan :)

otsin tööd

CV-Online'is on palju igavamad kuulutused kui Töötukassas. Nimelt väikese väljaõppega võiks must ju saada näiteks kondistaja, majahoidja, müügiesindaja, kokk, iluteenindaja, piisonifarmi loovjuht või mu lemmik: varieteetantsija :) Ühesõnaga, jätkan otsinguid.

Camino Primitivo (Oviedo-Santiago 315 km)

"Hullult äge" oli! Aga kui kohe peale tantsupidu rändama minna, siis rändab Tuulevaiksel ööl ja Armastus jääb ka kaasa. Taas sai palju päiksetõuse näha. Nüüd võin ülejäänud aasta nad rahulikult kõik maha magada ilma mingite süümepiinadeta. Suurlinnadest ja lehmasõnnikust sai ka küllastus, kuigi ma arvan, et Hannal veelgi rohkem :p Santiago on aga siiani mu täitsa lemmik. Aga selline lühiülevaade siis:

1)Oviedo - San Juan de Villapańada 29 km. Ilusa vaatega albergue, mis kuidagi kohale ei tahtnud jõuda. Surnuaia kõrval.

2)San Juan - Bodenaya 25 km. Bodenayasse jõudmine oli raske. Väga tõusvas joones. Albergue oli tasuta (aga päikese eest pidi maksma) ja anti süüa ka veel. Selline armas ja era ja kõik tõusid kohustuslikult ühel ajal. Seal sai lambaid sööta ja vastikut jogurtit süüa.

3)Bodenaya - Borres 27 km. Sujuvalt tõusvas joones. Iseteenindav albergue Borreses, kus oli pesupäev.

4)Borres - Berducedo (camino hospitales) 26,5 km. Supersuperilus tee. üle kilomeerti kõrguses mäeahelikus. Ühtegi küla ega veevõtukohta polnud, ainult metsikud hobused ja lehmad. Sai kõvasti üles ronida ja järsult alla tulla. Berducedo albergues oli tige hospitalero baar-poes.

5)Berducedo - Grandas de Salime 21 km. Palju laskumist. Ilusad metsad ja järv-jõgi, mis oli veehoidla. Lõpus 6 km aeglast tõusu asfaldil ja lõpp läbi tihniku, kus oli looduslähedast elu (mida mina õnneks ei näinud). Grandases oli kaks poodi, palju baare, kirik, kust sai templi ja iseteenindav jube albergue, kus olid kolmekohalised voodid.

6)Grandas - Padrón 27 km. Sisenemine Asturiasest Galiciasse üle tuulikuid täis mäe. Conchad näitavad teistpidi suunda ja kilomeetreid. Jäänud on 172 km Santiagosse. Padrónis superilus albergue ja lux ka veel. Sai pesu pesta ja neljases toas end hästi tunda.

7)Padrón - Cadavo 24 km. Tõusud ja langused ja palju mudaseid teid (millest teab Hanna rohkem pajatada). Modernne albergue Cadavos ja pood, mida sai lausa mitu korda külastada. Teoorias oli ka väliujula.

8)Cadavo - Lugo 32 km. Tasane tee ja palju asfaldil. Metsateed aga ägedad. Täpne ajastus Lugosse jõudmisel. Parim aeg. Lugos ilus roomlaste aegne müür. Boonusena oli 2 km jalutuskäik müüril.

9)Lugo - mingi metsavahe enne Melidet 40 km. Üks ilus "küngas" oli ja hipid, kes concha olid ära ilustanud ja kutsusid kohvi jooma. Telgis sai ööbida.

10) - Arzua 23 km. Ühinemine prantsuse teekonnaga. Palju inimest. Arzua ei tahtnud ikka kohale jõuda nagu kahel eelmiselgi korral. Aga külapidu oli vägev. Kogu aeg paugutasid ja mehhiklased ja bulgaarlased ja galeegid tantsisid.

11)Arzua - Santiago 38 km. Palju metsas ja tee alt ja pealt läbi käimist. Lennujaamas pidi lennuk pähe maanduma ja Monte de Gozosse tõusmine oli jätkuvalt ebameeldiv. Aga Santiago oli äge äge äge.

Enne rännakut toimus siis Londoni lennujaamas magamine ja Oviedoga tutvumine ja pärast kaks päeva Santiagos turist-ehte pooidides, kontserditel, parkides, muuseumis ja loomulikult Tuna poisse kuulamas ja tantsimas. Ning kui hakkas sadama, siis otsustasime lahkuda ja lennata Barcelonasse, kus oli ilus ja soe (no ma arvan et 40 kraadi ikka oli ära), sõita metrooga Gaudi parki ja siis Sagrada Familiat kaeda ja Catalunya väljakut ja L'aquariumi, kus olid haid ja kaheksajalad ja ägedad raid ja kuukalad ja palju muid elukaid. Puhkus rannas ja siis lennujaama ööbima. Vot täpselt nii äge ja veelgi ägedam oli ;)

jaan

akrobaatiline kiisu, kes ronis teise korruse aknalauale ja sealt puu otsa ja puu otsast alla.

Suitsutatud kalad.

Jaanilaupäev möödus rahulikult. Olime perega maal vanaema juures. Teel sinna käisime minu tungival soovil Viitna järves ujumas. See nägi välja küll sedasi, et mina läksin sinna külma vette (no ma usun 15 kraadi ikka oli) ja ujusin jupp aega ja teised istusid kaldal ja vaatasid seda tegevust. Siis Kundasse jõudes käisin rannas. Sealne vesi oli küll soem, kuid merevesi mulle üldse niiväga ei meeldi kui konnatiikide ja järvede-jõgede oma. Seega ujuma ma ei läinud, vaid päevitasin pesu väel (sest trikoo oli ju veel märg). Ja sain ilusti selja roosaks. Õhtupoole istusime ja suitsutasime kala (mida oli kahtlane süüa, sest pead olid otsas ja luud sees. kala on kahtlane toit...) ja banaane ja grillisime meessoost metskitse liha. Mõned inimesed olid tublid ja tegid tööd: kes niitis vikatiga, kes raius puid, kes rehitses. Mina olin abiks köögitoimkonnas ja keeldusin kõrge rohu sisse minemast (puugid ja muud putukad mulle ei meeldi, iga kelle eelistan sääski). Sain üle aasta aja ka autoroolis olla ja kainet juhti mängida, kes poodi uute pudelite järgi sõitis. Õhtul käisime saunas. Ja sel ajal kui ema mu rahvariideseelikut lühemaks tegi, olin ametis oma nime tikkimisega igasugu massiriietele.

Jaanipäeval käisime veel rannas. Sain kõhu ka roosaks. Tasakaal peab ikka valitsema. Ja sõitsime koju, kus sai ka natuke tegus olla.

Vot selline rahulik jaan oli. Kui ma nüüd suudaks ka oma ülejäänud elu lahti pakkida ja sellele koha leida, siis oleks hästi.

seltskonnatantsud ühele

Saun on äärmiselt tervendav nähtus. Isegi tants tuleb paremini välja pärast sauna. Muidugi sel juhul kui ma seal kokku ei kuku :p Õppisin siin natuke iiri seltskonnatantse (set dances). Kujutasin end ette neljaks paariks ja väga lõbus oli, eriti kuna üks paar oli õudne kobakäpp ja teine unustas koguaeg sammude järjekorra ära. Aga ülejäänud kahel paaril polnud vigagi. Nüüd ma mõtlen endale kohe üheksa tantsijat ümber ja hakkan Siamsaga tegelema.
Puhkusest oli kasu ja taakord on hea olla ja ootan põnevusega nädalavahetust ja tantsupeo pikki päevi ja palverännakut. Kaugemale ma enam mõelnud ei ole, sest ei taha veel kurvaks muutuda.

väss

Ma teatan ametlikult, et ma olen miskipärast nii väsinud. Võtan kohe varsti elust ja inimestest paaripäevase puhkuse. Sest sellises olekus on äärmiselt raske olla sotsiaalne. Pärast olen jälle ilus, tragi ja osav ;)

märg

Tantsupeod on äärmiselt märjad sündmused. Eriti kui kästakse kohale tulla kell 12 ja siis alles kell 16 otsustataks, et teeme siis ühe tantsu ka teiega läbi. Ja just siis keerab pilv selle ämbri täiesti teistpidi. Vihmas on tegelt äge tantsida. Pärast sai seeliku ja sokid välja väänata. Keegi oleks võinud minu ka välja väänata.
Ja siis pärast tantsupidu sai öösel veel edasi Viikingite külla minna. Alusseeliku ja liistiku väel. Peatuda kuksil teeäärses kohviku moodi asjas, seal süüa hamburgerit ja tantsida treble reeli ja siis edasi sõita ja sadada sisse kõrtsi ikka veel alusseelikus. Panna selga KUIVAD riided ja kingad ja siis saada kohe teistpidi märjaks.
Kella 4 ajal hommul jõudsin koju. Ja üritasin leida pindu, kuhu kõik need märjad asjad rippuma panna. Mu korter jäi väikeseks selleks. ÜHesõnaga, nüüd ma loitsin iga päev, et juuli alguses oleks ilus ja kuiv :) Mitte et mul otseselt vihma vastu midagi oleks, aga see seeliku voltimine on ju nii keeruline.

tundmatu objekt

Tundmatu koosseis käis Pepsi äärsel tantsupeol. Oli märg ja oli külm ja oli lõbus ja oli ootamist ja oli tantsimist ja oli öist tantsimist ja oli vihmas tantsimist ja oli ootamist ja oli seeliku hoidmist ja oli mudas kükitamist. Ühesõnaga oli supertore! Esimest korda meeldis mulle Mere pidu tantsida :p Selle koreograafiaga võiks ka Tallinnasse tantsupeole minna :p Isegi öö möödus toredalt. Sai Kertu üles äratada ja Hannale külje alla vajuda ja hommikul voodit batuudina kasutada. Tantsupeod on toredad. Kui vaid seal rohkem tantsida saaks... Ja Tuljaku õppimine jäi mul ikka pooleli...

hüsteerika

Mu eilne paanika muutus täna hüsteerikaks/hüsteeriaks. Ja kui ma ei oleks nii tsivilisatsiooni mõju all (ma päris tsiviliseerituks ei nimetaks siiski), siis kisendaks hea mitu hetke. Karjuks noh. Pagana meigad ja härjapõlvlased. Haldjaid tahan!

põnevad nädalavahetused juunis

Kas te nüüd mõistate mu soovi õppida ära ühest kohast teise sädelemine? Ja siis võiks olla üks võlukepikesega haljas, kes mu kostüümid ka ära vahetab. Elu juunis tuleb superlahe :):):)

Hõige

Kuna kõik inimesed hetkel magavad (imelikud sellised), siis mul ei jää muud üle kui siin hõigata: MA SAIN VALMIS!!! Saatsin just oma isegi tiitellehega magistritöö oma juhendajale viimaseks ülevaatuseks. Isegi mu arvuti otsustas minuga koostööd teha ja sissenumbrid (see noh... sisukord ühesõnaga) õigesti lisada.
Nüüd vaja siis hakata kiiresti kiiresti esmaspäevaseks eksamiks õppima ja vahepeal veel üks teos lugeda ja sellest siis mingi kokuvõte ja oma arvamus jms tekitada. Ja siis läheneb kiiresti ka kaitsmine ja vabadus ja palju tantsu ja suhtlemist igasugu toredate inimestega (teate ju küll kes te olete ;) ja ehk ka kauaoodatud pingelangus koos stressi kadumisega. Mingi eesmärk peab ju ometi olema :)

mõttetus

Mul pole juba tükk aega midagi öelda olnud. Või pigem on kannatanud Hanna üksi. Või siis lõpetasin ma lõpuks ometi vingumise ja kirjutasin hoolsalt oma tööd (mis muide eile öösel ka enam-vähem valmis sai, peale selliste õudsate detailide nagu sissejuhatus, kokkuvõtted, vormistamine jms). Niiet ma olen kõik oma mõtted pannud magistritöösse ja blogisse polegi midagi enam kirjutada.
Mõni tähelepanek siiski:
1) ma pole kuigi hea asjade otsimisel, isegi kui mulle öeldakse kus need asuvad (punased sallid on väga märkamatud esmed ju, eriti kui nad sul nina all läbipaistvas kilekotis on).
2) Külm on
3) Ma ei oska ikka veel sädeleda ühest kohast teise
4) juba enne viit läheb valgeks
5) Palju keskkonnasõbralikum oleks õppida valgel ajal ja mitte oodata kuni pimedaks läheb ja siis seda tegema hakata.
6) väga oluline on trennisaalides peeglid ära mõõta

hiliskevad

Kui varakevadest andsid märku murtud südame pärast jõkke hüppavad noormehed, siis täna sain aru, et käes on hiliskevad. Põhjused:
1) palavik ja ära olev hääl
2)soe ilm, ilus vasakule naeratav kuu ja midagi rohelist puude okste küljes
3) noormehed, kes on ärganud talveunest ja suga tänaval juttu ajama jäävad (oli juba tunne nagu oleks tagasi Hispaanias)
4) palju stressi ja koolitööd (tagajärg-põhjus)
5) esinemised õues
6) keskendumishäired ja rõõmupahvakud

Pikkusprobleem

Mul on kalduvus (oh, see ongi see eestikeelne sõna, mis mul varem tendentsi juures meelde ei tulnud...) kirjutada need tööd kõik liiga pikad. Ma saan aru miks üks mu baka töödest lubatust poole pikem tuli - ei tasu kirjutada single reavahega asi valmis ja siis 1,5seks muuta ja avastada, et tööd on plaanitust palju rohkem sedasi. Aga miks mul see mag töö ka pikaks kipub minema, vot seda ma ei mõista... Alguses ei tundunud see teemavalik sugugi nii lai, et sellest 70 lk-se töö ära kirjutaks. Teemavalikut sai veelgi kitesndatud töö käigus ja ikka tundub, et asi läheb natuke kontrolli alt välja... Aga äkki on asi selles, et eesti keeles on liiga pikad sõnad? Tegelikult on seda praktika osa ikka eesti keeles tunduvalt parem kirjutada, aga ma kujutan juba ette, milline õudusunenägu saab olema galeegi keele ajaloo eesti keelde tõlkimisel. Aga üks tundub juba suht kindel - ma kaisten oma töö ikka kevadel ära. Aga et mitte ära sõnuda, siis ütleme, et nii 95% kindel :p

Ma tunnen nii oma fotokast puudust. Ma tahtsin nii väga sel aastal kevadet pildistada. Ma käin iga päev põõsastest ja puudest mööda. Ja iga päev vaatan, et pungad on jälle natuke rohkem avanenud. Mõtle kui lahe oleks, kui ma iga päev ühte ja sama punga saaks pildistada ja siis need pildid kuhugi järjest üles panna ja kevade evolutsiooni jälgida...

Aga olgu, kutsume tänase õhtu varaseks ja läheme juba kell 5 magama ;) Ehk läheb siis palavik ka minema.

püüdlen magistri poole

"Iga inimene võib edu saavutada peaaegu kõiges, mille jaoks tal jätkub piiramatul hulgal entusiasmi."

Kui jätta tähelepanuta see "peaaegu", mis mulle ka natuke muret teeb, siis ma tõesti loodan, et edu võib saavutada ka ilma entusiasmi ja lihtsa tagantsundimisega. Ehk siis, palun sundige mind seda tööd kirjutama!!! Ma ise teinekord ei oma nii palju distsipliini.

Aga tegelikult on lood sedasi, et mul iga päev ees sama probleem, kuidagi ei viitsi seda faili avada, mille pealkirjaks on Made in Galiza ja sotsiolingvistika. Ja kui ma lõpuks lõpuks lõpuks ta lahti teen ja esimese lause kirja panen, siis hiljem seisan silmitsi teise probleemiga - kell on 6 hommikul, väljas valgeneb ja mina ei saa kuidagi kirjutamist katki jätta, sest hoog on sees ja ma ju tean, et kui ma selle faili kinni panen, siis on teda jälle väga raske taas avada. Järeldus: mu entusiasm tekib tööd kirjutades, aga otsekohe kui ma taga reaalselt tõtt ei vaata see kaob.

Veel tähelepanekuid: tasub lugeda töö esitamise nõudeid. Näiteks avastasin ma sealt, et töö peab olema esitatud kahese vahega. Mul oli 1,5. Muutsin siis kaheseks ja sekundiga edenes mu töö 7 lehekülge. Oh mis rõõmu!!! Varasema 20 lk asemel oli kohe 27 :):):)

kevad :)

Nüüd siis jõudis kevad. Midagi oli kahtlaselt teistmoodi kui ma kooli kõndisin. Ja siis kui koolist tagasi koju tulin sain aru, mis see oli. Nimelt istusid inimesed rakekoja platsil välikohvikutes. Ja lisaks veel see, et temperatuurid on juba ülevalpool nulli ning päike paistab ja esimest korda sai ka kingad jalga panna. Ja mis poleks veel kindlam kevadekuulutaja kui see, et noormehed murtud südame pärast emajõkke hüppavad!

Colombia

Keset ööd on hästi normaalne tegevus ju kuulata youtube'ist Colombia hümni. Aga tegelikult mulle hümnid väga ei meeldi muusikalises mõttes. Ma lihtsalt nii huvi pärast. Ma pean tegema ettekande hispaania keelest Kolumbias ja siis otsisin keelenäiteid. Ning sellest tööst on isegi midagi kasu, avastasin endale tervelt kolm uut lahedat Colombia artisti (peale teada-tuntud ja ära leierdatud Shakira ja Juanese). Nimelt Naty Botero, Fanny lu ja Fonseca. Asi võib muidugi olla minu üldises hispaaniakeelse muusika armastuses või tänases meeleolus, aga mulle nad täitsa meeldisid. Nüüd peab kahjuks naasma töö raske osa juurde, ehk siis igasugused foneetilised, fonoloogilised, leksikaalsed ja morfoloogilised iseärasused Colombia hispaania keeles; dialektid ning nende jaotus, hispaaniakeelevälised mõjutused (aafrika keeled ja põliskeeled jm), kreoolkeel Palenque de San Basilio...
Miks ma ei suuda kahte asja korraga teha? Mul oleks vaja peale selle etteknade ju magistritööd ka kirjutada. Parem käsi ja ajupool võiks ju ühega tegeleda ja vasak teisega. Milleks mul siis neid kaks on kui korraga naguinii kasutada ei saa?

jäätants

Selle asemel, et õppida liigub pilk ikka pidevalt telekaekraanile, kust tuleb kas paariskava või jäätants või meeste vabakava (kus on ilusad mehed eksju). Ja siis jääb see pilk sinna kinnistunult paariks tunniks. Nii lahe ja nii ilus ja mõnikord näed nende nägudelt ka, et nii piinarikas. Aga mu viieaastane vennapoeg on ikka armas. Kõigepealt teavitas ta, et mul pole jalgu (seelik oli liiga pikk noh). Ja siis mingi aja pärast vaatas ka neid iluuisutajaid seal telekas ja ütles, et tädid on aluspükste väel. Vot nii. Ega lapsesuu ju ei valeta :p Loo moraal: tuleb kanda seelikuid, mis on põlvini.

2 kuud

Umbkaudu on aega kaks kuud. Ja siis veel paar päeva, kuid see aeg läheb niiehknii tiitellehe tegemisele ja väljaprintimisele. Kahes kuus on kokku kuskil 60 päeva. Töö maht on u 70 lk-d. Sellest 14 on enam-vähem kindlalt olemas. Nüüd tuleb teha üks lihtne matemaatikarehkendus, selline filoloogile omane suurte ümardamistega, ja jõuangi tulemuseni: ma pean iga päev kirjutama vähemalt ühe lehekülje. Kui ma sellest tagasihoidlikust plaanist suudan kinni pidada, ja loodetavasti mõnel päeval ka rohkem edenen, siis polegi ju asi nii hull... Aga tuleb mudiugi arvesse võtta, et siia blogisse kirjutamine ei lähe üldse mitte selle lehekülje alla.

uskumatu

Ma ei mäletagi, millal selline ennekuulmatu asi viimati juhtus. Aga nüüd eile siis tõesti leidis aset. Kõik sai alguse sellest, et laupäeva hommikul pidin juba enne kella 7 hommikul tõusma. Seega uneaega jäi u 3 tundi. Ja siis järgnes pikk päev täis autosõitu, Viljandi lossimäel valge vihmavarju, pruudikimbu ja kaameraga pruutpaari jälitamist, veelkord autosõitu ja 15 minutilist riietevahetust ja meigitegemist, siis veelkord autosõitu jälitades limusiini, tseremooniat ja sellejärgset pilditegemist õues (muide ei soovita veel õlapaeltega kleidis õues viibida), kus kuhi roose mu käevarre punaseid täppe täis tegid, siis veelkord limusiini jälitamist ja uhket pidu ja esinemist ja pidu ja pidu ja pidu kuni viieni homikul. Seega ka öö vastu pühapäeva oli u 3 tundi pikk. Ja siis pühapäeval sai jälle autoga sõita, ohtralt nohutablette tarbida, 4 tundi trenni anda. Ja just siis see juhtuski. MA LÄKISN KELL 23.00 MAGAMA!!! Ja magasin 12 tundi jutti ja kui bändipoisid poleks mind üles ajanud oleksin veel edasigi uinunud.

roosa

täna olid loengus kõik slaidid roosad. tekst oli roosa, ja kaardid olid roosad ja skeemid ja joonised ja youtube'i videod olid ka roosad. Nii lahe minu arust. Mul pole roosa vastu midagi. Ma ei tea miks see õppejõule väga ei meeldinud... Järgmine kord võiks näiteks kollane olla... Ühesõnaga, mulle meeldivad katkised projektorid ;)
Üleüldse oli kuidagi roosakas päev täna :p

kevad

Täna oli esimest korda tunne, et kevad on. Päike ja sula ja soe. Aga just eriliselt see õhk, mis on nii värske ja kevadine. Hoidsin oma tund aega akent lahti ja nii mõnus oli. Ma tean küll, et talv tuleb veel tagasi. Aga kevad meeldib mulle ka. Samapalju kui talv ja suvi ja kollaste lehtede ja vihmade sügis (aga mitte see hilisporisügis, see meeldib natuke palju vähem). Kuidagi sain nii palju energiat sellest päikselisest päevast. Kui ma suudaks selle energia nüüd patside punumiselt, kapsa söömiselt, küünte lakkimiselt (saate ju aru, et homme on esinemine :p), kõhulihaste ja sapagaatide tegemiselt, reiside planeerimiselt jne suunata hoopiski magistritööle...
Sellele kapsale ei meeldi vist üldse söödud saada. juba teist korda hüppas arvuti peale...

varvastel

Ma oskan teha seda rockist otse varvastele tõusu! Nii nagu Breakoutis see esitantsija teeb, kelle nime ma ei tea :p Ma varem ka kunagi proovisin ja siis ei osanud üldse ja nüüd täna pärast trenni harjutades äkki jalad hakkasid ise seda tegema ilma, et ma neile käskugi oleks andnud. Lihtsalt tuli :) Nii lahe!!! Arvatavasti pidi enne selleni jõudmist varvastel pöörlemise selgeks saama... See on nii hea tunne, et ma ise ka ikka edasi arenen. Sel aastal eriti palju veel. enam ei tantsi ainult vanu Roberti tantse, mis ammu selged, vaid saab ise ka uusi tantse kogu aeg õppida. See treble jig on küll trikiga, aga küll ta tulema hakkab :p Varvastel on tore olla :)

Saue - kodune linn

Vastlapäeval kelgutama minnes nägin sellist silti oma linnakeses. Keset linna. Me olime metsast veel võrdlemisi kaugel. Ja ma siiamaani ei saa aru, mida see täpselt öelda tahab... et põdrad peavad siit ära pöörama? Või siis just ei tohi sinna minna? (ma pole ammu autoga sõitnud ja märkidest suurt enam ei mäleta :p) Ja üleüldse polnud ma teadlik, et meil põtru on... pole veel kohanud, kuigi väidetavalt on paljud neid metsas näinud küll...

unistajad

Koristasin sahtlit ja leidsin mingi prinditud lehekülje, mis iseloomustab unistajaid. Kahjuks ei tea, kust see info pärineb, aga põnev lugemine oli igatahes. Toon mõned punktid ka siin ära:

1) Difficulty sharing feelings with other people, but always ready to express a point of view on an abstract idea.
2) Desire to change the world.
3) Being very imaginative.
4) Being a good listener - only if we're interested. Otherwise, we automatically drift off into other pleasant thoughts, while the person is talking. We can stop hearing everything around us.
5) Being perceptive about the way people feel, but not necessarily feeling the need to respond to this.
6) Having humanitarian tendencies.
7) Keeping a lot of secrets - sometimes our thoughts are too complex or different from normality to communicate easily.
8) Expressing views a lot better in written form than orally - because we have time to think about it.
9) Not minding being alone most of the time.
10) Seeming unemotional to others although this may not be true.
11) Hating small talk.
12) Laughing to ourselves anytime, anyplace... which makes people think we might not be all there...

Kas keegi tundis end ära? :p

Vastlapäev

Täitsa hämmastaval kombel sattusin täna kelgumäe juurde ja pika julgusevõtmise ja meelitamise peale lasin sealt kõige kõrgemalt ka kord alla (muidugi sedasi, et Ardo istus ees ja juhtis, muidu oleks vist küll vastu puud lõpetanud :p). Madalamalt lasin ikka mitu korda alla. Aga kõige lahedam oli lasteliumägi, see plastmassist, see oli äärmiselt lõbus ja hea hoo sai tegelt sisse. Maanduda tuli jalgadele ja siis edasi libiseda, et mitte haiget saada ;) Hernesuppi sai ka süüa. Kukleid mitte, sest dieet on dieet :) Tantsisin ja saunas käisin ka. Nii et vastlapäeva tegemised on tehtud.
Siis meisterdasin valge šolkolaadi-kookose trühvleid, neid mille retsepti Piret mulle andis. Päris hääd tulid, kuigi rummi oleks võind veel rohkem panna. Siis jõin rummi Coca Colaga. Täitsa korralikud kaks lonksu ja oli isegi täitsa ok. Seda ma arvasin, et ma peaks ennast alkoholiga hakkama harjutama just rummiga. Pingviinide paraadi vaatasin tubli pool tundi ja kuna ühtegi ilusat kleiti polnud, siis tüdinesin. Nii et Vabariigi aastapäeva tegemised on ka tehtud.

minu esimene tuljak :):):)

Lihaselõdvestus oli tore! Eriti kuna ma ei pidanud sportmängudes otseselt kaasa lööma :p Aga pildistamine oli tore ja tants ka. Ning kõige olulisem - viimane tants oli Tuljak ja ma sain elus esimest korda seda tantsida. Tõden veelkord, kui on hea partner, siis on superhea ka tantsida, isegi kui ise tantsu ei tea :p Ja see lõpp on ikka hullult äge :p

rahast ja sõpradest ja romantikast

Majanduslanguse tingimustes kaovad mul rahad pükste küljest. Mõned neist leidsin voodi alt üles, teised on jäädavalt kadunud.
Täna saatsin palju korda ja kõike seda ainult selleks, et mitte magistritööga tegeleda. Isegi poolteist kuud vahetamata olnud lambipirnid said vahetatud. Täitsa hämmastavalt valge on mu toas. Ja kadunud ongi kõik romantika.
Sõpradest jääb sõltuvusse. Igasugustest.

teater

Te saate ikka ju kõik aru, et ma tegelt kirjutan hoolega magistritööd :p Täna, pärast uisutamist, kahe kleidi ostmist ja teatris käiku sattusin taaskord raamatukokku ja nüüd on see raamatukuhi mu voodi ees ääretult suureks kasvanud. Sotsiolingvistika... Ja neid teoseid, mida vaja oleks ikka pole.
Ma sain ka teada, et Peeter Paan on lastelavastus. Ümberringi oli kuhi lapsi, kes muudkui küsisid: mis toimub? Miks keegi midagi nii teeb jne jne... Eriti lõbus oli siis, kui hakati ootama krokodilli. Nii et meil Hannaga oli täitsa lõbus. Nüüd peab lausa kaks päeva ootama enne kui uuesti teatrisse saab...
Ja nüüd on mu kolmest lambipirnist juba kaks läbi. Peaks ikka millalgi ära vahetama... Väga pimedaks läheb.
Tagurpidi uisutada on tore! Järgmine kord harjutan nii, et jalad korralikult risti ka käivad ;)

Hannaga uisutamas

Jääroos

Mida tegi Hanna

Mida tegi Liina

Sellised näevad välja uisutaja jalad (Hanna omad)

Ja selline näeb välja jää kui seal on korralikult uisutatud.

Piretiga uisutamas

uisutamine on tore :)

Selline näeb jää välja pärast seda kui Piret ja Liina on seal palju pöördeid harjutanud.

Ilus jää ja talvepäike.

kell 19.45

Ma olen sündinud kell 19.45. Rõhutan: õhtul. Miks siis on eeldatud, et ma vara üles peaksin saama kui ma ei saanud vara ilmalegi tuldud. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nimelt oli selle lipiku peal kirjas ka minu pikkus sündimise ajal: 49 cm. Ma olen kõigest sutsu üle meetri kasvanud. See pole ju normaalne?!! Aga nagu Piret ütles, hullem oleks kui ma üldse poleks kasvanud ja sellise nurga alt vaadates on kõik ok :p Ja siis oli ses mälestuste sahtlis ka kõiksugu kooli diplomid jms. Huvitav info: ma olen saanud kunagi diplomi heade tulemuste eest kaugushüppes!?! Mina ja kaugushüpe??? See on veelgi ebanormaalsem. Hea veel, et kõrgushüpe polnud. Ja siis oli seal joonistus, mu õe tehtud vist, kus oli pilt koerast ja ülevalt tuli nooleke ja kiri et Muri ja alt tuli nooleke ja kiri Emane koer. Vot nii. Täpsus ennekõike ;)

Kui Saarlasd ütlevad Õ asemel Ö, siis mina ütlen hoopis O. Ja koik on arusaadav. Kuigi mu ode seepeale soovitas o-le rääkides kriips ka peale tommata :p Aga kui kiiresti rääkida, siis alati ei joua kriipsudeni.

Kolmekordsed piruetid on lahedad. eriti kui neid kolm tükki järjest on.

mitu korda?

Täna ma ei kuulanud kooskõlasid ja resonantse. Kuigi see hakkas mulle meeldima ja nüüd vahel meelega kuulan kahte muusikat korraga ühtedest kõlaritest. Aga ei, täna, peale varvaste liigutamise (lihtsalt seepärast, et ma saan), tantsuliste avastuste ja tühja lehe taga piinlemise, olen mustmiljon korda kuulanud Tätte Ojalaulu. Oleksin pidanud üle lugema, et teada saada, mitu korda võib ühte lugu järjest kuulata. Aga see on niiiiiiii ilus. Niiiii ilus!

kord oli talv...

mida pole

Ma avastasin, et on äärmiselt häiriv avastada, et internetti pole. Kui nüüd mõelda, siis mul ju otseselt teda vaja polegi, nii elutegevuseks ja koolitööks hetkel, aga ajab närvi küll. Ma ei mõista miks. Ja veel rohkem tekitab ärevust ja suutmatust millelegi keskenduda kui nett on küll tagasi aga messengeri pole. Kui ta on, siis sageli lihtsalt ei logi end sissegi ja hea on olla. aga kui pole, siis on katastroof. Kummaline. Ja mind on ju ometigi raske endast välja viia. Järelikult on tegu sõltuvusega, millest peaks lahti saama. Ehk siis: võõrutusravi messengerist ja siis kui see on edukas, internetist üldse :)
aga ma mõtlesin, et olen ikka nii jube osav, et suudan ära lüüa ainult keskmise varba, eriti arvestades seda, et too pole sugugi mitte kõige suurem varvas ja asus koos teistega sama suka ja susssi see :p Aga sügavkülmutamine, voltaren geel, piiritus ja päevane istuv asend aitas nii palju, et täna sain isegi trenni longatud ja siis teise trenni ka ja voorvalsi asemel sai labajalavalssi tantsitud.
Nii, kuna siin kribamiseks läks, siis edastan oma ilmasoovi ka: tahan külma ja lund. Nii palju külma, et kanalipeal jälle kalakesi näha poleks. kanalipeal on vist kaks sõna?

9 varvast

Mul on ju 10 varvast. Siis võiks ju eeldada, et kui üks neist parasjagu töökorras pole, siis see ei tohiks mind kuidagi mõjutada. Aga näe, tuleb välja, et kõiki kümmet on vaja normaalseks elutegevuseks, ehk siis käimiseks ja tantsimiseks. Loo moraal on selles, et ei tohi peale jala traumeerimist hoolimata piinadest veel 4 tundi edasi tantsida...
Ja nüüd ma mõitsan ka, et jala sügavkülmutamine tõesti aitab. Sest pärast seda ma lihtsalt ei tundnud enam, et mul üldse jalg olemas on :p

uisutamas

Siiani mu elu parim uisutamiskogemus vist... Käisime Piretiga kanalil varahommikul kell 12. Kanal oli kaetud ühtlaselt lumega. Ja just see osutus eriliselt lahedaks. Kalakesi küll ei näinud ujumas sedasi, aga olgu. Sai slaalomit sõita nii et lund lendas. Ja teine toredus oli see, et terve kanal oli meie päralt, otsast otsani. Lõpus küll tulid veel kaks tükki, aga me olime neist ikka kõvasti paremad :) Me küll tegime kogu kanali jälgi täis, aga loodetavasti on homme ka sama ilus ja tore. Ma sattusin sõltuvusse. Ja uisumaratonile sai ka registreeritud. Hakkama sain, kuigi mulle ei meeldi internetis selliseid asju teha.
Ja kuigi mul neist fliisidest juba üsna kõrini on, vahin neid siis veel natuke aega.

Ahjaa, uudiseid vaatasin poole kõrvaga ja seal nad ütlesid, et üliõpilastel on nüüd rohkem aega õppimiseks kuna Utlib on südaööni lahti. Mismõttes rohkem aega??? Rohkem aega oleks siis kui ööpäeva u 8 lisatundi tekitataks. Mis see üks lisasekund aastas mind aitab? Ma ei pand teda tähelegi. Kui ma lasen mööda nädala ilma et ma sellest aru saaks, siis ma ei mõista üldse, mis aeg see sekund ka selline on... Pealegi, sai minu truust käekellast tasku-uur. Kuna ainuke tasku on kasukal, siis näen kella ainult õues olles. Ma nüüd lõpetan selle voolu ja püüan edasi keskenduda oma magistritöö eesmärkidele ja mitte mõelda šokolaaditordist, mida mul pole.

Appi küll, KUHU SEE NÄDAL KADUS?

Mismõttes on jälle teisipäev? kuhu need eelnevad kuus päeva jäid??? Ma mäletan häguselt ainult pühapäeva... Ajan kõik selle süüks, et mul on esseedest üledoos ja lõppu veel ei paista. Noh kirjutamisest üldse kui päris aus olla. Eelmised esseed olid vähemalt eesti keeles, edasi pean kõik kribama aga juba hispaania keeles, mis pole ka kuigi meeldiv väljavaade arvestades, et topelt aeg läheb teksti üle vaatamisele ja ikka ei saa teda ju korrektseks, vähemalt puudub kindlus ses suhtes. Ja siis mõtlen ja kadestan siin, et mu ema ja õde said sunniviisilise lisapuhkuse Egiptuse lukshotellis. Ehk siis mingil põhjusel ei mahtunud lennukisse ära vist ja nüüd nende nädalane puhkusereis venib vähemalt kahenädalaseks. Tore eks ju? Ma tahaks ka sinna Eesti suvesse lennata hetkel. Kuigi ka siin on mõni helgem väljavaade külma ja lume uisutamise ja tantsu näol... aga eemale tahaks sellest arvutist ja koolist ja ootustest, mis vahelduva eduga tunduvad võimalikud ja siis taas võimatud.