pole mitte midagi öelda

Ja ma teen seda jälle. Just ja ikka ja alati siis kui pean mõnd esseed kirjutama. Aga jah, saksa kanaleid on lahe vaadata. Suurt aru ei saa, aga midagi ikka. Aga põhimõtteliselt on mul tunne, et hetkel viibin mingis suhtlemiskriisis. Lihtsalt seetõttu, et ma ei leia, et mul oleks midagi öelda, ükskõik kellele. Nii siis olengi koos inimestega, mis eeldaks ju omavahelist suhtlust, aga mul pole mitte midagi öelda. Mitte kellelegi. kõik tundub kuidagi mõttetu. Ja pealegi on kõik juba olnud. elus ei juhtu mitte midagi uut. kõik kordub. Või siis olen taas selle maagilise realismi tsirkulaarses ja üksilduse mõjus. Pole vist kuigi tervislik lugeda järjest Pedro Paramot, Marquezi novelle ja Sadat aastat üksildust.
Aga homme lähen balletti vaatama ja pühapäeval taas saab tantsida-õpetada. Avastasin alles, et mul fiiberplaadid kinga alt pea olematuks kulunud ja teistel kingadel kontsad läbi ja sussidel selline peagi tallatu olek. Niisiis olen suutnud kõik oma tantsujalanõud ära kulutada :p

kes ma olen?

Kes ma olen? Miks mõned arvavad, et ma olen hull aktivist ja hästi asjalik ja teised jällegi, et olen udu ja hajameelne ja unistaja? Siiamaani olen arvanud, et kaldun pigem udususele, kuid nüüd olen hakanud kahtlema. Äkki ma olen hoopsiki kogu aeg olnud pigem asjalik ja tegus ning püüdnud seda poolt alla suruda? Või olen siiski unistaja, aga püüan jätta asjalikku muljet? Või siis mitte? Või on hoopsiki hakanud mu põhiloomus muutuma? Pärast otsustavat aastat Hispaanias ei ole ma enam see, kes olin varem... Aga kuidas saab muutuda see, kes ma olen? Kes ma siis olen? Äkki on tegemist hoopsiki eneseusu tõusuga, kui seda enam maha ei suruta? või hoopsiki langemisega? Või siis mitte? KES MA OLEN?

kõige raskem kodune ülesanne

Ülesanne seisneb siis selles: quejarse por quejarse. ehk siis me peame vinguma ja virisema hästi palju kõige üle mis pähe tuleb. ja nüüd ma siin mõtlen juba tund aega ja mitte midagi ei tule pähe. mis ma parata saan, et ma pole viriseja tüüp ja minu arust on kõik väga hästi ja kui pole siis annab alati ise asju parandada. enamasti vähemalt. ja kui ei anna parandada siis ei tasu neile ka pikemalt mõelda ja end välja vihastada. ja teine probleem selle ülesande juures on see, et ma ei taha seda teha. sest isegi kui ma suudan välja mõelda, mille üle vinguma hakata, siis selline tegevus pole kasulik psüühikale. tekitab ainult negatiivseid tundeid. Sellised kodused ülesanded tuleks ära keelata. Miks mitte kirjutada teemal: kõik positiivne meie ümber ja ma võiks terve magistritöö valmis kirjutada. ja mul poleks selle vastu midagi. Ja nagu näha juba on see ülesanne mind mõjutanud, sest ma hakkasin vinguma selle üle, et ma seda tegema pean. :p aga seda ma ei saa ju ometi kirja panna....

aktiivne periood

Nagu näha on mul aktiivne periood. Organiseerin ja õpin ja tantsin ja vahelduseks tuleb kõik jube hästi välja ka. Eneseteostus on hea. Ja nüüd olen taas uute illusioonide ja ideaalide küüsis. Ja hull teotahe on need kõik teostada ka. ükskõik kui irreaalsed need ka poleks.
Ja teate, et Jää aeg saksa keeles on ka väga lahe :)
Jätkan oma teekonda tähtede poole (loodetavasti ei jõua liiga kõrgele, et siis maha prantsatada...)

Dorpat

Nii hea tunne on kui peale suurt õppimist oled ka targemaks saanud. Et pole olnud täiesti mõttetu ajaraiskamine millelegi mida naguinii vaja pole ja kohe ära ununeb. Ehk siis ma olen päev otsa uurinud Tartu ajalugu ja tähtsamaid monumente vanalinnas. Ja nüüd tean oma teisest kodulinnast kohe palju rohkem kui aastaarvu 1632. Aga jah, see muidugi ei tähenda, et ma homme ideaalselt ja inglise keeles seda kõike rääkida suudan. aga ma vähemalt üritan ennast kokku võtta ja hästi asjalik olla. viimasel ajal tuleb mul see suht hästi välja õnneks. udused perioodid on mul ka ikka sageli, aga nüüd vahelduvad need tihedamini asjalikega :p
ja täna tegin kohe pika jalutuskäigu Dorpati Emajõe kallastpidi ja nautisin lumesadu. Esimene lumi on alati nii tore. Ja mul oli õigus. Lund hakkas sadama täpselt siis kui õunad said otsa.

hingedepäev

Hingedepäeva ainuõige tegevus ongi vist kirjutada esseed hingedest ja elavatest surnutest. Ehk siis romaani "Pedro Paramo" põhjal. üldiselt mulle väga modernne modernne kirjanudus ei meeldi, aga see teos on küll superhea. Ma vist hakkan maagilisest realismist aru saama vaikselt. Sest tol ajal kui lugesin "Sada aastat üksildust" see mulle väga sügavat muljet ei jätnud. pean nüüd uuesti lugema. no naguinii pean tegelikult ju :p
Ja ma kuuslin et nädalavahetusel pidi lumi maha tulema. see on ka tore uudis. Iirlastest on küll nats kahju, aga ega neil seal Iirimaalgi nii soe pole, et nad siin kohe ära peaksid külmuma.

tegusad päevad

Tantsuklubi on jätkuvalt superlahe!!! Ja ikka tuleb välja, et noormehed, kes mulle meeldivad pole üldsegi eestlased :p Sakslane oli. aga väga hästi tantsib eesti rahvatantse.
tgelikult püüan ma siin jälle edasi lükata organiseerimiskohustusi ja vastutust ja õppimist. Ma ju tean küll, et ma pean nendega kohe tegelema hakkama, aga kuna ma pean miljon asja ära tegema siis ei oska kohe mitte kuskilt peale hakata. Niisiis kuulan-vaatan totraid muusikaviedosid VH1'lt ja kuulan vihma.
Ahjaa, ma avastasin äsja, et jõulud on käes. Nimelt, õunad hakkavad otsa saama, mandariinid on väga head, väljas on pime ja poes müüakse piparkooke. puudu on veel vaid lumi. loodetavasti saabub seegi peagi.
ma nüüd hakkan mingist otsast peale. Tartu ajalugu vaja selgeks õppida vist esmajärjekorras ja siis võtta käsile tutvumisõhtu korraldamine ja siis uue tantsusaali otsimine ja siis sürrealism ja hullud prantslased. ja kõik muu ka veel kunagi... oeh