missioonitundega mehed liftis

Tulin notari juurest ja astusin lifti. Sees oli juba üks noormees, kes viisakalt tere ütles. Mina talle vastu. Ja siis hakkas ta rääkima, et eestlased ei ütle üldse liftis tere ja et meie kohus on seda muuta ja et me peaksime alati liftis tere ütlema. Mina naeratasin ja olin hea meelega nõus. Jõudsime esimesele korrusele ja väljusime, öeldes headaega. Nii tore missioonitundega noormees oli :)

Austatud graatsiline,

Kuna viimased päevad on möödunud jälle tõlkides (ja uisutamist vaadates) ja kuna see on ootamatult lõbusaks osutunud, siis mõtlesin, et jagaks seda ka maailmaga. Esiteks seda, et prantsuse keelest saab peavalu. Kohe esimese sõna järel hakkas pea valutama. Hispaania keelega seda pole juhtunud. Aga vb ma olen allergiline selle keele vastu :p
Ma nii armastan hispaaniakeelseid veebilehti. Mingi regiooni Politseiprefektuuri koduleht oli, mida uurisin ja siis seal üleval olid lipukesed, et inglise, saksa ja itaalia keeles peaks saama ka seda asja lugeda. Ma siis lülitasin inglise keelele, ja ette tuli sama leht, kuid üleval servas väike kiri: There are no translations available. Nii armas neist. No vähemalt nad üritavad :p Lipukesed olid ju paigas. Aga selle taktika peaks meelde jätma, äkki läheb mõne tõlke puhul vaja.
Ja siis ma pean tõlkima mingit galvaanika teksti. Olgu öeldud, et ma sellest teemast kohe mitte midagi ei taipa ja ka internetist terminoloogiat kätte saada on võimatu. Eks näis mis sellest saab.
Aga lõbusaid tunde olen ma veetnud hoopiski ühe autovarguse-tagasisaamise seebiooperiga. Ehk siis saadeti 10 lk-d mingeid lepinguid ja volituskirju jms. Ma siis hakkasin järjest tõlkima ja mitte midagi aru ei saanud. Tähendab sõnad olid kõik arusaadavad, aga loogika oli puudu asjas. Sest ühes lepingus kuulub auto ühele firmale ja teises teisele ja kolmandas volitab esimene firma jälle autot kellelegi kolmandale... Ühesõnaga üks pudru ja kapsad. Ja siis ma jõudsin järeldusele: dokumendid tuleks panna kronoloogilisse järjekorda. Ja seepeale tuli ka asjast arusaamine. Annan lühiülevaate: Kuupäeval 28.09.08 varastatakse auto. 13.11.08 Makstakse omanikule kindlustusfirma nr 1 poolt kahjutasu ja sõlmitakse leping, mis sätestab, et auto kuulub nüüd sellele firmale kui see peaks üles leitama. 03.02.09 leiab politsei auto üles (kuigi seda oli nende suursuguse mula seest üsna raske välja lugeda). 10.07.09 annab kindlustusfirma nr 1 auto, mis leiti Eestist eksju, üle firmale nr 2. Lepitakse kokku tingimused ja aeg ja koht jms. 13.07.09 Firma nr 2, kes omakorda esindab firmat nr 3 volitab firmat nr 4 transportima autot poolast hispaaniasse (kuidas see auto juba poolasse jõudis, see jääb mulle müstikaks). 15.12.09 volitab firma nr 4 omakorda firmat nr 5 asjaajamisteks Eestis.
Vot sellise lõbusa segapudru arutasin ma siin täna lahti. Märkus iseendale edaspidiseks: sündmuste kronoloogiline järjestus on üsna oluline asjadest arusaamiseks, eriti kui tegu on juriidiliste dokumentidega, sest arvata võib, et sürrealismi kalduvusi neil siiski pole.
Üks dokument oli kiri ühelt firmalt teisele, mis algas: Estimada Juncal. Juncal ainus tähendus, mida ma leida suutsin on: graatsiline, sihvakas, nõtke. Ehk siis: Austatud graatsiline? :p Pärast natukest naermist otsustasin, et olgu see Juncal siis kellegi nimi, kuigi sellisel juhul oleks tavaline lisada ette ka senhora või miskit sarnast. Kuid arvestades, et kiri lõppeb sedasi: Allakirjutanud: Rodrigo (sedasi lihtsalt ühe nimega tavalise nelja + tiitlid asemel, nagu oleks ta mõni kuningas), siis ehk algab kiri ka samas vaimus :p

Ja lõpetuseks: Ma fännan peale Plushenko ka oma eelmise aasta lemmikut Jouberti ja selle aastal lisandus kaks uut: Lambiel ja nooruke hispaanlane Javier Fernando (kui õigesti mäletan ta nime). Ja naistest ikka Kostner on tegija.

Ooperielamusest

Ma ei arva üldiselt ooperist midagi. Ma võin teda vaadata-kuulata, kuid siiamaani on see mind üsna jahedaks jätnud. Kuid nähtud Metropolitan Opera Carmen oli küll superlahe. Esiteks uudne kogemus vaadata ooperit kinos muidugi. Ja siis veel tipptasemel tegijad ikkagi. Aga mis mulle eriti meeldis oli see, et ma vaatasin seda kui filmi ja mitte kui teatrit. Kõik need lauljad seal näitlesid. Ehk siis nad suutsid lauldes laudadele ronida, tantsida ja põrandal viselda ning muidugi nende intonatsioon ja näoilmed, omavaheline suhtlus jne. Niipalju kui minu varasem kogemus on näidanud, siis ooperis on suured tädid ja onud, kes seisavad oma kostüümis ja laulavad hästi traagilise hääle ja näoga (va need rockooperid muidugi, mida vaatama olen juhtunud, aga need on ju naguinii täitsa omaette ooper). Ja siis muidugi see, et tegemist oli Carmeniga, kus olid ägedad mustlasriided :)

eluks mittevajalik info

Hämmastavalt suurtes kogustes juriidilisi tekste tõlkides hakkavad kummalised asjad silma. Ma pidin tänaseks kahjuks lõpetama, sest ma hakkasin otsima sõnaraamatust sõnu, mis tegelikult pole sõnad ja siis imestama, miks ma neid ei leia. Aga kas te näiteks teadsite, et on hästi palju igasugu veksleid, nagu näiteks pöördveksel ja käskveksel. Ja siis on veel olemas võlatähed ja veksleid saab käendada ja indosseerida (ehk siis edasi anda). Ja minu tänane kõige lahedam avastus: RESACA tähendab nii pöördvekslit kui kassiahastust :)

prantsuse keeles

Jälle pean ma meenutama Sõpru. Nimelt tuleb mu enda hullusega meelde Joey, kes ühes osas pidi õppima kiiresti ära prantsuse keele, sest oli CVsse kirjutanud, et seda oskab. Selgeks ta seda muidugi ei saanud. Ja siis tema filosoofia, mis läheb vist minu omaga hetkel kokku, et kui tööd pakutakse siis tuleb alati vastu võtta ja alles pärast välja mõelda, kuidas sellega hakkama saad. Ühesõnaga ma lõpetasin just oma 5 lk pikkuse prantsuskeelse teksti tõlkimise. Olgu mainitud, et ma tegelikult prantsuse keelt ei oska. Aga kui tõlkebüroo helistab kell 10 hommikul ja küsib, kas ma ühe prantsuskeelse teksti võtan tõlkida, siis ma ju pean loomulikult järelemõtlemata jah ütlema. Aga eneseületamistunne on võimas :p

Õunik

Ehitasin lumeinimese. Käteks ja juusteks said õunapuuoksad; suu, silmad ja nööbid koukisin välja ahjust; kuna porgandit mul ei lubatud võtta, siis ninaks sai õun. Seega sai lumeinimese nimeks Õunik.

Ja siin vaade minu toa aknast.

unenäolist detsembrit ;)

Ma pole kunagi midagi väga unes näinud. Või vähemalt ei mäleta ma hommikul oma unenägusid. Aga viimasel ajal olen hakanud viibima kummalisel unenägudemaal. Sageli räägivad inimesed hommikul, mida kõike nad unes nägid ja need on sellised toredad ja müstilised seiklused. Siis olen alati mõelnud, kui ebameeldiv võib olla unenägudes. Sest seda actionit ei saa ju kuidagi kontrollida ega suunata ega hääletule režiimile panna. Ja väga häiriv on kui unenägu pooleli jääb või üldse kuidagi piinav on. Aga minu viimase aja unenäod pole üldse mitte seda laadi. Mäletan kahte. Üks neist oli väga meeldiv, teine natuke segav. Esimesest: paar päeva tagasi vaatasin öö läbi muusikavideot. Unes. Mitte ei mäleta enam, mis laul seal tuli, aga hommikul veel tükk aega kummitas. Ja see oli sedasi, et kui muusikavideo läbi sai, siis hakkas seesama kohe uuesti ja sedasi kuni hommikuni välja. Kogu aeg üks ja sama laul ja video. Teisest: juba mitu korda olen ma unes näinud, et äratuskell heliseb. Ja siis ma tõusen üles, et seda kinni panna, kuid avastan alati, et helisenud pole tegelikult midagi. Kujutate ju ette kui segav selline unenägu on? Unenäod, mis sind üles äratavad pole just kuigi meeldivad :p
Unenäolist detsembrit kõigile! Ja palju päkapikke!

lemmikraamat

Lemmikraamat on see, mis on käes ära lagunenud, kuid sellest hoolimata võtan ta vähemalt kuuendat korda ette ja unustan paariks päevaks kõik muu. Ja ei jõua oodata, millal ometi lõpuni jõuan ja samas ei taha üldse, et läbi saaks. Kohe tahaks uuesti algusest lugema hakata. Ja täitsa mitu korda valdab alati suur soov Joey moodi raamat kiiresti sügavkülma panna. Hoolimata sellest, et ma ju tean mis juhtub ja tean et on kurb ja tean mis edasi saab. Täitsa hämmastav. Et isegi kuuendat korda raamatut lugedes võin silmad peast nutta ja laginal kaasa naerda. Minul on üksainus selline raamat ja jääb mu lemmikuks vist igavesti. Ja jumal tänatud, et see pole olnud mitte ühesgi kirjanduse tunnis, et pole pidanud lõhkuma raamatu lummust selle analüüsiga.

unistan rongi mööda?

Eile seisin perroonil. Olin 10 minutit varem isegi kohal. Aga rongi ei tulnud. Lihtsalt ei tulnud. Pidin ootama pool tundi kuni saabus järgmine. Külmal ja pimedal perroonil. Mingi hetk käis peast läbi mõte, et äkki rong ikka tuli, aga mina ei pannud tähele... Hakkasin endas kahtlema, kuid uskusin siiski, et rongi ma vast ikka paneksin tähele. Inimesi mitte, maju mitte, autosid mitte, aga rongi ehk siiski. Jõudisn siis lõpuks koju ja rääkisin, et rongi ei tulnud. Sellepeale avaldati kohe arvamust, et küllap ikka tuli ja mina ei näinud seda. Ja nüüd mind vaevab see ikka veel: kas ma olen saavutanud uue taseme oma udususes?

tantsust ja vaba aja tegemistest

Lõpuks ometi suutsin ma endale soetada musta värvi säärised. Enam ei käigi ringi üleni mustas ja siis kollased või valged säärised, viimane moeröögatus eksju :p
Ja just nüüd kui ma arvasin, et olukord rahuneb ja sellega väheneb ülekoormus mu vaestele väikestele jalgadele sain ma teada, et edaspidi lüüakse meie suur 30 naisest koosnev koosseis kaheks. vähemalt esialgu. Ja selle uudise peale olin ma kohe esimene küsima, et kas ma mõlemas trennis võin käia :p mis see 3 tundi järjest siis tantsida pole.
Aga lähemalt mu uuest rühmast. Nimelt olen hetkel Sõpruses. Nad on toredad. Eriti lahe veel on juhendaja ja tema üliägedad tantsud. Hobusemäng on supeer ja kolonntants on täitsa loodud minu temperamendile. Muide, hüplev labajalg on hüpleväge ja sellest jäävad kõhu-külje lihased valusaks. Ühesõnaga ei ole soovitatav seda 1,5 tundi järjest harrastada :p
Täna vaatasime võimlemispeo kavasid ja otsustasime, et ikka ei lähe sinna, sest kui aus olla, siis oli see üsna tobe. Selline koolitantsu stiilis asi. Kindlasti lahe võimlemisrühmadele, kuid meile kohe üldse ei istunud. Seega - võistutantsimine, siit me tuleme! Ja ründame lausa kahe rühmaga.
Aga teate, tegelikult ma igatsen ikka üsna palju meie TÜ RKAt. Maailma parim tantsuansambel...

Aga sellest siis ka, millega ma vabal ajal tegelen. Püsivat tööd pole ikkagi leidnud. Va paar tõlkebürood, kus ehk aegajalt midagi tuleb. aga käisin täna kuulamas Lõuna Carolina ülikooli infoseminari. Ja siis nad nüüd üritavad mind kõik suunata sinna turismimajanduse (hotellindus jms) doktoriõppesse. Mis tähendaks u 5 aastat USAs elamist ja õppimist ja töötamist. Ja kõige olulisem ja problemaatilisem: roostes inglise keele meeldetuletamist. Aga mõned inimesed ja tantsud on ikka nii olulised ju. Ja ma tegelt ei taha välismaale elama minna ega ka kulutada veel pool elu õppimisele... Mõtlemisainet pimedateks öötundideks.

sisseastumiskatsetest

Kas te arvasite, et keskkooli on rasked katsed ja peab otsustama, kuhu kooli minna? Või et ülikooli on raske sisse saada? Kõik see eriala valik ja paberite sisseviimine ja siis eksamite sooritamine ja ootusärevus ja emotsionaalsus... Ja just nüüd, kui ma arvasin, et see eluetapp on seljataga, tunnen end otsekui uuesti samas olukorras. See tantsuansambli valik on keeruline. Tähendab, poleks midagi keerulist kui teaks kindlalt, et saan sinna kuhu tahan. Aga kui ei tea? Siis peab iga päev käima erinevate ansamblite trennides, valima kuhu minna kui need kattuma hakkavad ja ootama oktoobrini kuni saab teada, kuhu sisse sain ja mis aegadel trennid hakkavad olema, et ülejäänud elu nende järgi sättida. Seega on hetkel üks eelsitus ja lisaks veel 4 valikuvõimalust. Ja miks ma seda kõike siin kirjutan? Sest mu jalad ei kanna mind hetkel mitte kuhugi. Selle vastu aitab ainult peale tantsimine (mida ma juba ka tegin õppides ära ühe väsitava iiri tantsu vahelduseks). Ma loodan, et on ikka aru saada kui rahul ma tegelikult hetkel eluga olen! Kui vaid poleks seda teadmatust, siis saaks ju täiesti nautida neid erinevaid katseid ja trenne. Ootan homset ja nelja tundi järgmises põnevas koosseisus :) Aa, ja kui keegi teab mõnda tantsivat meest, siis see ei tuleks ka üldse kahjuks ;)

Suvi

Peipsiäärsete maakondade tantsupidu
Tartu laulu-tantsupidu
Üldtantsupidu Meri
Magistri lõpetamine
Batuudil hüppamine ja külmas vees ujumine
Tantsimine laval, hoovis, laevas, kodus...
Camino Primitivo
Töötukassa
Hispaania turistid ja probleemne Pirita
Tantsuklubi
Puugisüstid
Kadrioru park
Viru folk
Balletigala
Inimeste tüütamine ja segadusse ajamine tantsusaalisoovidega
Pedassaare ja Viru raba

See oli siis lühikokkuvõte suve olulisematest sündmustest. Ja hoolimata sellest, et ma üldse mitte veel ei oota kollaseid lehti, siis võimalus ohtralt tantsida jälle korvab selle pisiasja. Nüüd siis on ametlikult sügis.

3 linna

Nüüd on mul elumissiooni vaja täita kolmes linnas korraga. Ja mingitel udustel aegadel, mis omavahel väga kattuma hakkavad. Jällegi tunnen puudust ühest kohast teise sädelemisoskusest... Aga mida muud üks töötu inimene ikka tegema peaks kui oma elu tantsuga sisustama. Ja ikka korralikult, nii et töötamiseks enam aega ülegi ei jää.

Ah jaa, tööotsimisest veel niipalju, et mulle saadeti vihjena töökuulutus: otsitakse tantsijat varieteetruppi, asukoht: Küpros, töösuhe: tähtajatu, täistööpäev. Ma armastan töötukassa kuulutusi :) Käisin seal täna kohal ka ja siis nad käskisid paar allkirja anda ja küsisid, kellena ma töötada tahan ja ütlesid, et tule kuu aja pärast uuesti kui tööd leidnud pole vahepeal. See oli siis see karjäärinõustamine. Mul on tunne, et äkki peakski Küprosele minema, sest piisonifarmiga jäin hiljaks.

Ain't Got No (Hair)

Ain't got no home - So
Ain't got no shoes - Poor
Ain't got no money - Honey
Ain't got no class - Common
Ain't got no scarf - Hot
Ain't got no gloves - Cold
Ain't got no bed - Beat
Ain't got no pot - Busted
Ain't got no faith - Catholic
Ain't got no mother - Orphan
Ain't got no culture - Man
Ain't got no friends - Lucky
Ain't got no schoolin' - Dumb
Ain't got no shine - Dull
Ain't got no underwear - Bad
Ain't got no soap - Dirty
Ain't got no A-Train - Jump
Ain't got no mind - Lost it
Ain't got no smokes - Shit
Ain't got no job - Lazy
Ain't got no work - Fine
Ain't got no coins - Broke
Ain't got no pennies - Beg
Ain't got no man - Horny
Ain't got no ticket - Hustle
Ain't got no token - Walk
Ain't got no God - Good

Ain't got no rhythm - White

Ilukirjandusest

Ilukirjandus on super! Ma olin juba vahepeal unustanud kui väga mulle raamatuid meeldib lugeda. See tunne, et üldse ei saa raamatut käest ära panna. Isegi tänaval käies loen edasi, sest kuidagi ei saa pooleli jätta. Aga teinekord ma saan nii pahaseks kui mulle ei meeldi mõne raamatu lõpp. Eriti ei poolda ma kurbe lõppe. Siis pean kohe ise uue lõpu mõtlema. Seetõttu ei saa ma kunagi kindel olla, et minu mälestused mõnest raamatust ka tõesed on. Aga nii on palju parem. Peaks ikka ise mõne jutu kirjutama taas, siis läheks kõik täpselt nii nagu mina tahan :)

otsin tööd

CV-Online'is on palju igavamad kuulutused kui Töötukassas. Nimelt väikese väljaõppega võiks must ju saada näiteks kondistaja, majahoidja, müügiesindaja, kokk, iluteenindaja, piisonifarmi loovjuht või mu lemmik: varieteetantsija :) Ühesõnaga, jätkan otsinguid.

Camino Primitivo (Oviedo-Santiago 315 km)

"Hullult äge" oli! Aga kui kohe peale tantsupidu rändama minna, siis rändab Tuulevaiksel ööl ja Armastus jääb ka kaasa. Taas sai palju päiksetõuse näha. Nüüd võin ülejäänud aasta nad rahulikult kõik maha magada ilma mingite süümepiinadeta. Suurlinnadest ja lehmasõnnikust sai ka küllastus, kuigi ma arvan, et Hannal veelgi rohkem :p Santiago on aga siiani mu täitsa lemmik. Aga selline lühiülevaade siis:

1)Oviedo - San Juan de Villapańada 29 km. Ilusa vaatega albergue, mis kuidagi kohale ei tahtnud jõuda. Surnuaia kõrval.

2)San Juan - Bodenaya 25 km. Bodenayasse jõudmine oli raske. Väga tõusvas joones. Albergue oli tasuta (aga päikese eest pidi maksma) ja anti süüa ka veel. Selline armas ja era ja kõik tõusid kohustuslikult ühel ajal. Seal sai lambaid sööta ja vastikut jogurtit süüa.

3)Bodenaya - Borres 27 km. Sujuvalt tõusvas joones. Iseteenindav albergue Borreses, kus oli pesupäev.

4)Borres - Berducedo (camino hospitales) 26,5 km. Supersuperilus tee. üle kilomeerti kõrguses mäeahelikus. Ühtegi küla ega veevõtukohta polnud, ainult metsikud hobused ja lehmad. Sai kõvasti üles ronida ja järsult alla tulla. Berducedo albergues oli tige hospitalero baar-poes.

5)Berducedo - Grandas de Salime 21 km. Palju laskumist. Ilusad metsad ja järv-jõgi, mis oli veehoidla. Lõpus 6 km aeglast tõusu asfaldil ja lõpp läbi tihniku, kus oli looduslähedast elu (mida mina õnneks ei näinud). Grandases oli kaks poodi, palju baare, kirik, kust sai templi ja iseteenindav jube albergue, kus olid kolmekohalised voodid.

6)Grandas - Padrón 27 km. Sisenemine Asturiasest Galiciasse üle tuulikuid täis mäe. Conchad näitavad teistpidi suunda ja kilomeetreid. Jäänud on 172 km Santiagosse. Padrónis superilus albergue ja lux ka veel. Sai pesu pesta ja neljases toas end hästi tunda.

7)Padrón - Cadavo 24 km. Tõusud ja langused ja palju mudaseid teid (millest teab Hanna rohkem pajatada). Modernne albergue Cadavos ja pood, mida sai lausa mitu korda külastada. Teoorias oli ka väliujula.

8)Cadavo - Lugo 32 km. Tasane tee ja palju asfaldil. Metsateed aga ägedad. Täpne ajastus Lugosse jõudmisel. Parim aeg. Lugos ilus roomlaste aegne müür. Boonusena oli 2 km jalutuskäik müüril.

9)Lugo - mingi metsavahe enne Melidet 40 km. Üks ilus "küngas" oli ja hipid, kes concha olid ära ilustanud ja kutsusid kohvi jooma. Telgis sai ööbida.

10) - Arzua 23 km. Ühinemine prantsuse teekonnaga. Palju inimest. Arzua ei tahtnud ikka kohale jõuda nagu kahel eelmiselgi korral. Aga külapidu oli vägev. Kogu aeg paugutasid ja mehhiklased ja bulgaarlased ja galeegid tantsisid.

11)Arzua - Santiago 38 km. Palju metsas ja tee alt ja pealt läbi käimist. Lennujaamas pidi lennuk pähe maanduma ja Monte de Gozosse tõusmine oli jätkuvalt ebameeldiv. Aga Santiago oli äge äge äge.

Enne rännakut toimus siis Londoni lennujaamas magamine ja Oviedoga tutvumine ja pärast kaks päeva Santiagos turist-ehte pooidides, kontserditel, parkides, muuseumis ja loomulikult Tuna poisse kuulamas ja tantsimas. Ning kui hakkas sadama, siis otsustasime lahkuda ja lennata Barcelonasse, kus oli ilus ja soe (no ma arvan et 40 kraadi ikka oli ära), sõita metrooga Gaudi parki ja siis Sagrada Familiat kaeda ja Catalunya väljakut ja L'aquariumi, kus olid haid ja kaheksajalad ja ägedad raid ja kuukalad ja palju muid elukaid. Puhkus rannas ja siis lennujaama ööbima. Vot täpselt nii äge ja veelgi ägedam oli ;)

jaan

akrobaatiline kiisu, kes ronis teise korruse aknalauale ja sealt puu otsa ja puu otsast alla.

Suitsutatud kalad.

Jaanilaupäev möödus rahulikult. Olime perega maal vanaema juures. Teel sinna käisime minu tungival soovil Viitna järves ujumas. See nägi välja küll sedasi, et mina läksin sinna külma vette (no ma usun 15 kraadi ikka oli) ja ujusin jupp aega ja teised istusid kaldal ja vaatasid seda tegevust. Siis Kundasse jõudes käisin rannas. Sealne vesi oli küll soem, kuid merevesi mulle üldse niiväga ei meeldi kui konnatiikide ja järvede-jõgede oma. Seega ujuma ma ei läinud, vaid päevitasin pesu väel (sest trikoo oli ju veel märg). Ja sain ilusti selja roosaks. Õhtupoole istusime ja suitsutasime kala (mida oli kahtlane süüa, sest pead olid otsas ja luud sees. kala on kahtlane toit...) ja banaane ja grillisime meessoost metskitse liha. Mõned inimesed olid tublid ja tegid tööd: kes niitis vikatiga, kes raius puid, kes rehitses. Mina olin abiks köögitoimkonnas ja keeldusin kõrge rohu sisse minemast (puugid ja muud putukad mulle ei meeldi, iga kelle eelistan sääski). Sain üle aasta aja ka autoroolis olla ja kainet juhti mängida, kes poodi uute pudelite järgi sõitis. Õhtul käisime saunas. Ja sel ajal kui ema mu rahvariideseelikut lühemaks tegi, olin ametis oma nime tikkimisega igasugu massiriietele.

Jaanipäeval käisime veel rannas. Sain kõhu ka roosaks. Tasakaal peab ikka valitsema. Ja sõitsime koju, kus sai ka natuke tegus olla.

Vot selline rahulik jaan oli. Kui ma nüüd suudaks ka oma ülejäänud elu lahti pakkida ja sellele koha leida, siis oleks hästi.

seltskonnatantsud ühele

Saun on äärmiselt tervendav nähtus. Isegi tants tuleb paremini välja pärast sauna. Muidugi sel juhul kui ma seal kokku ei kuku :p Õppisin siin natuke iiri seltskonnatantse (set dances). Kujutasin end ette neljaks paariks ja väga lõbus oli, eriti kuna üks paar oli õudne kobakäpp ja teine unustas koguaeg sammude järjekorra ära. Aga ülejäänud kahel paaril polnud vigagi. Nüüd ma mõtlen endale kohe üheksa tantsijat ümber ja hakkan Siamsaga tegelema.
Puhkusest oli kasu ja taakord on hea olla ja ootan põnevusega nädalavahetust ja tantsupeo pikki päevi ja palverännakut. Kaugemale ma enam mõelnud ei ole, sest ei taha veel kurvaks muutuda.

väss

Ma teatan ametlikult, et ma olen miskipärast nii väsinud. Võtan kohe varsti elust ja inimestest paaripäevase puhkuse. Sest sellises olekus on äärmiselt raske olla sotsiaalne. Pärast olen jälle ilus, tragi ja osav ;)