esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Ooperielamusest

Ma ei arva üldiselt ooperist midagi. Ma võin teda vaadata-kuulata, kuid siiamaani on see mind üsna jahedaks jätnud. Kuid nähtud Metropolitan Opera Carmen oli küll superlahe. Esiteks uudne kogemus vaadata ooperit kinos muidugi. Ja siis veel tipptasemel tegijad ikkagi. Aga mis mulle eriti meeldis oli see, et ma vaatasin seda kui filmi ja mitte kui teatrit. Kõik need lauljad seal näitlesid. Ehk siis nad suutsid lauldes laudadele ronida, tantsida ja põrandal viselda ning muidugi nende intonatsioon ja näoilmed, omavaheline suhtlus jne. Niipalju kui minu varasem kogemus on näidanud, siis ooperis on suured tädid ja onud, kes seisavad oma kostüümis ja laulavad hästi traagilise hääle ja näoga (va need rockooperid muidugi, mida vaatama olen juhtunud, aga need on ju naguinii täitsa omaette ooper). Ja siis muidugi see, et tegemist oli Carmeniga, kus olid ägedad mustlasriided :)

Kommentaare ei ole: