tantsust ja vaba aja tegemistest

Lõpuks ometi suutsin ma endale soetada musta värvi säärised. Enam ei käigi ringi üleni mustas ja siis kollased või valged säärised, viimane moeröögatus eksju :p
Ja just nüüd kui ma arvasin, et olukord rahuneb ja sellega väheneb ülekoormus mu vaestele väikestele jalgadele sain ma teada, et edaspidi lüüakse meie suur 30 naisest koosnev koosseis kaheks. vähemalt esialgu. Ja selle uudise peale olin ma kohe esimene küsima, et kas ma mõlemas trennis võin käia :p mis see 3 tundi järjest siis tantsida pole.
Aga lähemalt mu uuest rühmast. Nimelt olen hetkel Sõpruses. Nad on toredad. Eriti lahe veel on juhendaja ja tema üliägedad tantsud. Hobusemäng on supeer ja kolonntants on täitsa loodud minu temperamendile. Muide, hüplev labajalg on hüpleväge ja sellest jäävad kõhu-külje lihased valusaks. Ühesõnaga ei ole soovitatav seda 1,5 tundi järjest harrastada :p
Täna vaatasime võimlemispeo kavasid ja otsustasime, et ikka ei lähe sinna, sest kui aus olla, siis oli see üsna tobe. Selline koolitantsu stiilis asi. Kindlasti lahe võimlemisrühmadele, kuid meile kohe üldse ei istunud. Seega - võistutantsimine, siit me tuleme! Ja ründame lausa kahe rühmaga.
Aga teate, tegelikult ma igatsen ikka üsna palju meie TÜ RKAt. Maailma parim tantsuansambel...

Aga sellest siis ka, millega ma vabal ajal tegelen. Püsivat tööd pole ikkagi leidnud. Va paar tõlkebürood, kus ehk aegajalt midagi tuleb. aga käisin täna kuulamas Lõuna Carolina ülikooli infoseminari. Ja siis nad nüüd üritavad mind kõik suunata sinna turismimajanduse (hotellindus jms) doktoriõppesse. Mis tähendaks u 5 aastat USAs elamist ja õppimist ja töötamist. Ja kõige olulisem ja problemaatilisem: roostes inglise keele meeldetuletamist. Aga mõned inimesed ja tantsud on ikka nii olulised ju. Ja ma tegelt ei taha välismaale elama minna ega ka kulutada veel pool elu õppimisele... Mõtlemisainet pimedateks öötundideks.