Mälestused

Võtsin siis kätte ja hakkasin sorteerima fotosid oma arvutis. Et midagi ka paberile teha. Avastasin, et poolteist aastat on see töö tegemata ja digifotokas ja läpakas ei aita just kaasa väikesele fotode hulgale. Ja kuidas jooksis silme eest läbi viimane poolteist aastat... Tantsud ja peod ja reisid... Ja siis ma avastasin ka seda, et mida kaugem sündmus, seda vähem fotosid tahan paberile panna. Ehk siis tarkustera - oota aasta enne kui seda tegema hakkad ja lähebki poole vähem raha fotode ilmutamisele ;) Juhul kui ilmutamine vahepeal kallimaks ei lähe muidugist...

Tegelen pingsalt Hanna ümber mõtlemisega :p
muffin ei ole muhv ja akvarelne pole pastelne...
Rujaline maailm...

Öölaulupidu

Emotsioonid on laes. Ükski laulupidu pole veel nii äkki kätte tulnud. Naasin Eestisse ja sain teada, et paari päeva pärast on öölaulupidu. Päev varem, siis otsustasin, et võiks ju minna ka. Arvasin, et rahvast on ikka vähemalt poole vähem kui üldlaulupidudel, aga eksisin. Ja lahe, et nii palju sai kogu aeg kaasa laulda. Kunagi varem pole ka nii palju liputatud, minu arust... Ajad nõuavad vist... Vaheklipid olid ka lahedad. See Maleva moodi mees oli naljakas. Prillid jäid mul muiugi koju, aga õnneks oli Hanna mul kohe kõrval ;) Ja kui korralikult talve seelikusse riietuda ja kampsun ja vatijope selga panna, siis pole siin Põhjamaal külm ka :) Koit oli ilus. Seda laulu peabki kordama. Kahju, et Puu on puude kõrgune kuulmata-laulmata jäi, aga kell oli juba 3 läbi ka...

LÜKKA HOOLEGA NÄIDATUD SUUNAS
Ma kogu bussisõidu aja Kambjast Tartusse mõtlesin, et kes küll sedasi huvitavalt sõnastab bussi katuseluugi juures oleva sildi. Mismõttes hoolega? Tugevasti? Või keskendunult? Ja kui bussist maha hakkasin minema siis nägin silti sutsu lähemalt. LÜKKA NOOLEGA NÄIDATUD SUUNAS.

Autot mäest üles lükkamas

Kanjonis

Selle palmi all ööbisime Barcelonas

Fisterra rannas ookeani ääres

Saapapõletusrituaal

Sellised nägid need saapad siis välja

Ise tehtud hästi tehtud. Keppidest ja keepidest telk

Vaade Maailmalõpu telgist hommikul

Vaade maailmalõputelgist öösel

Emaga kanjonis. Val do Sil, Ribeira Sacra

tagasivaade

Jõudsin koju tagasi. 1,5 kuud läks lennates, aga nüüd tagasi olles tunnen, et ikka päris pikka aega olin ära. nii väga tahaks kõiki sõpru näha. Kuna ma kaks nädalat pole ühegi arvuti ligi pääsenud, siis teen siin nüüd ka lühikokkuvõtte huvitavamatest hetkedest.
Juuli lõpp oli rõõmus ja kurb üheaegselt. Peod ja kontserdid olid ju toredad, aga samas teadsime kõik, et peagi saab kursus otsa ja kõik lähevad tagasi koju ja mine tea kas üldse enam kunagi näeb. viimastel konverentsidel ei kuulanud keegi enam eriti, mis räägiti, vaid kõik tegelesid aadressite ja telefoninumbrite kirjutamisega.
Milladoiro kontsert oli super. Mitte ainult sellepärast, et mulle Milladoiro väga meeldib ja üldse vabas õhus kontserdid, vaid ka seetõttu, et järelpidu oli ka väga "huvitav". Nimelt lehvitasime me seal galicia lipuga ja siis hüppasid ligi ka mingid portugali noormehed. neid oli kokku 5. Ja lõppes asi sellega, et mina, neli poola tüdrukut ja siis need 5 portugallast läksime edasi järgmisele kontserdile. tanstima noh. ega teised küll väga ei tantsinud, aga mina ühe portugallasega ikka 3 tundi järjest. Hästi soe öö oli ja me olime lõpus läbimärjad :p Ja kuulsad üle väljaku. aga ta tantsis hästi küll. Ja siis kolme-nelja ajal käisime veel baarides ja niisama hulkusime ringi. nagu arvata võite oli pärast suht raske lahti saada sellest tantsulembesest portugallasest. Ja muide, nad olid kõik seotud ühe portugali teekonna alberguega ja nüüd mul olemas ka nende tel number ja soovitus teha järgmisel aastal portugali teekonda.

palverännakust siis niipalju: Kokku kõndisime teekonda u 240 km (9 päeva) pluss siis veel mõnikümmend teekonnavälist km-t. Tublid olime. Meie üheksasest seltskonast osutus neljale küll teekond natuke raskeks ning nad jätsid pooleli, aga viiekesi jõudsime võiduka lõpuni. Esimesel õhtupoolikul sõitsime siis rongiga Lubiani, meie retke alguskohta. Sinna läks mingi tilluke rong, kus peale meie kedagi ei olnud. piletimüüja onu ütles meile ühel hetkel, et nüüd oleme kohal, minge maha. Astume siis maha, tühjus. Kell on 8 õhtul, väljas on väga kuum ja me oleme kuskil keset mägesid tühjuses. Pole ühtegi maja peale lagunenud jaamahoone ega ühtegi teed. Küsin onult üle, et kas ikka on õige koht. ja siis et kuhupoole küla jääb. Tal polnud aimugi, kus see küla võiks olla ja siis sõitis edasi. Seisime siis natuke aega nõutult. Lõpuks leidsime ühe mahajäetud teekese, mis viis suurema tee peale. Ühtegi silti pole. Pole aimugi kuhu poole astuma hakata. Kaartidest pole ka kasu. Lõpuks nägime üht vanatädi. Jooksin siis sellele kohe järgi ja sain suuna teada, kuhu küla peaks jääma. Marssisime siis 1-2 km ja jõudsime väiksesse külla ja alberguesse. Seal ees oli üks prantslane, kes muud keelt ei mõikanud. Aga sellest polnud midagi, täitsa meie prantslane oli Ourenseni välja, kus me tast päevake maha jäime.
Ourenses, poole tee peal üürisime kaks autot ja tegime kõrvalpõike Ribeira Sacrasse, Sili kanjonisse. See oli ka superilus ja tore päev. Viinamarju täis mäenõlvade vahel jookseb Sili ja Minho jõgi. Nii ilus. Kuna laevale ei jõudnud, siis käsime selle asemel kanjonis ujumas. Üritasime sõita kloostri juurde ja see lõppes sellega, et tee oli kinni ja me pidime ühe auto tagurpidi mäest üles lükkama, sest see oli diisel ja ei tahtnud hästi tagurpidi mäest üles sõita (sest ruumi ümber pöörata ju polnud). Kloostri juurde jõudsime lõpuks teist teed pidi. Ööbisime telkides kuskil metsavahel.
Ourensest järgmise öö olime Oseira kloostris. Kohale jõudsime taas 8 õhtul. Kloostri uksed olid kõik kinni. Lahtu oli üks kabel. Piilusime sisse ja seal olidki narid. Valisime siis endale voodikesed seal kabelis ja olime rahul. siis kuulsime, et templeid peaks saama kell 21.15, enne õhtupalvust Läksime siis selleks ajaks kloostriukse taha. "Meie" sakslane oli seal ja helistas kella. Tuli nunn võtmekimbuga. Proovis ja proovis ja teatas, et tal valed võtmed kaasas, et oodake, ta läheb toob õiged. Tuli siis tüki aja pärast uuesti. avast ukse ja siis juhatas meid kiiresti kiiresti kuhugi koridoridest läbi trepist üles, järgmistest koridoridest ja avas ukse ning ütles, et minge kiiresti ja istuge. Me siis kuulekalt ja segaduses sisse. Olime kiriku kooripealsel. Seal istus kümmekond inimest. Me siis ka võtsime istet. vaikus. pole aimugi mis toimub. Siis ilmusid uksest mungad. u 15 oli neid. Tulevad sisse ja algas õhtupalvus. Laulsid ja palvetasid seal. Me tulime ainult templi järgi, aga sattusime uhkele õhtupalvusele, kolmekesi ainsad naised seal. Lõppkokkuvõttes oli hästi tore. Pärast pritsiti veel õnnistatud veega ka. Ja sain jutule ka mungaga, kes meile pärast palvust templid sisse lõi.
Ühes ööbimiskohas sattusime külapeole. kõik poed oli kinni ja muusika mürtsus hommikuni. Need olid need näljapäevad, sest sinna otsa tuli ka kohe pühapäev, kus ka poed kinni. Otsisime siis kuivikute varud kotist välja ja käsime korra ka restoranis söömas. Santiagosse jõudsime õnnelikena ja nautisime palverännakumekat. Samal õhtul läkisme aga bussiga edasi Fisterrasse, maailmalõppu. Kohale jõudsime sinna kell 10 õhtul. Vapralt marssisime neeme tippu, kui kõik ülejäänud sealt alla tulid. nad käisid päikseloojangut vaatamas, milleks me natuke hiljaks jäime. Ja siis soovisid meile head tööd kui meie üles marssisime. Üle jõudisme pimedas. Tõusis ka tuuleke. Leidsime ikkagi ühe siledama koha neeme tipus ja hakkasime telke ehitama-panema. Nimelt oli meil viie peale kaks kahest telki. Ühele ehitasime keppidest ja kilekeepidest uhke telgi. tund aega ehitasime seda pimedas. Mina otsisin pool ööd mobiili taskulambi valgel kive taga, et telgid minema ei lendaks. Öösel tuul vaibus ja väga ilus oli. palju tähti ja kuu ja ookean. Superilus. Hommikul alustasime saapapõletusrituaaliga. Kaks tükki meie seltskonnast põletasid saapad ära. Ühel polnud saabastel taldu ollagi. keset teekonda avastas üks hetk, et kogu aeg on miskipärast kivid saapas ja siis vaatas talla alla ja tallas olid augud. Pani siis hügieenisidemed sisse ja kõndis ikka lõpuni. ja nüüd siis Fisterras põletas saapad ära.
Edasi läkisme veel Pontevedrasse ja Vilagarcia de Arousasse. mõlemas olid seal ajal külapeod. Nägime tantsu ja muusikat ja ilutulestikku. ööbisime taaskord telgis. pideime küll ootama kuni nad oma peo meie väljavalitud mäe otsas kabeli kõrval lõpetavad, et telki üles panna. Ooteajal käisime kohvik-restoranis, kus mul kästi kogu aeg küsida kelnerilt, et mida nad seal kõrvallauas söövad, me tahame ka. Ehk siis igasugu tigusid, merekarpe, krevette jms. Kohalik toit ühesõnaga.
viimased kaks päeva olime Barcelonas. Kuuma oli ikka korralikult 40 ringis. Ja loomulikult polnud meil ju hostelit. Otsustasime siis magada rannas lihtsalt magamiskottidega. mõeldud tehtud. Käisime õhtul-öösel veel vahemeres ujumas ja siis leisime rannast sellise väikese kuivanud muruga ja üaari palmiga ribakese kuhu siis siruli viskasime. Nii huvitavat ööd pole mul veel olnudki. Vaade oli parim, otse palmi all olime. Kõrval vahemeri ja ilus kuu. Aga öösel eksis meie otsa ikka päris mitu purupurjus tüüpi. kes küsis suitsu, kes lihtsalt soovis head ööd. Ühel hetkel avastame, et keegi meie kõrvale pikali visanud. Ja siis kiiresti tõusis püsti ja pani joostes minema. Mõne aja pärast tuli politsei ja valgustas me nägusid otsides kedagi, ilmselt seda põgenikku. Siis sai natuke aega rahulikult magada. Kuni üks hetk ärkan kisa peale: Vesi tuleb, jookse ruttu Unesegasena ei saanud kohe sotti, et mis vesi ja kuhupoole nüüd joosta tuleb. Hüppame kõik magamiskotid jalas segastena kuhugi. nimelt hakkas tööle murukastmissüsteem. Mina sain natuke märjaks ja mõni veel. Üks meist aga sai poole meetri kauguselt vastu nägu ja üleni märjaks. tagantjärele oli see äärmiselt naljakas. oleks keegi ometigi seda filminud kuidas seal vee eest jooksime :p

Need siis sellised meeldejäävamad seiklused. Üldiselt läks kõik super. ilm oli väga ilus. Enamasti päeval 30-40 kraadi sooja, hommikud jaheda(ma)d. Üks päev saime ainult vihma. Seiklusi oli kuhjaga, rohkem kui varasematel rännakutel. Ja ka loodus tundus mulle seal hõbedateel ilusam veel. Palju palju mägesid ja metsa. Mõni päev oli küll raske, kui pidi 35-36 km tegema, aga ellu jäime kõik.

Magada pole aega. Lihtsalt olla ka mitte. Juba kolm paeva yritan leida aega juuste pesemiseks. Siiamaani pole veel leidnud. Nyyd plaanin enne loengut siesta ajal seda teha. Akki onnestub... kahtlane kyll.
Tana algavad suured pidustused. juba on plaanid tehtud suurema seltskonnaga minemiseks. Ilm on jatkuvalt ilus, paeval 30 kraadi kanti. Tegelikult tahtsid Tuna "poisid" ka et ma nendega tana valja laheks...
ja oktoobris peab Poolasse minema. Ja siis millalgi Bosniasse ja Horvaatiasse... Ja jaanuaris naasma Santiagosse. Palju plaane. Ja ainult yks nadal ja natuke on veel jaanud kursust. Nii kahju. Aeg on nii kiiresti lainud...
Emotsioone on liiga palju ja ei saa neid yldse kirja panna...

kenad noormehed :)

Soe on. Kohe vaga soe. Monus. LAupaeval kaisime Pohjarannikul. Praia das Catedrais. Superilus. Mingite kuufaaside tottu oli veetase kyll suht korge, aga varbaidpidi vees olla oli ju ka tore. Ja fotografeerida end ja kivide kyljes olevaid rannakarpe... Ja siis oosel baarides ja diskoteekides kolada ja keset tanavat tantsida... Pyhapaeval laksime aga kell 18 paiku hommikust sooma. Ainuke, mis sel kellaajal syya andis oli Doner kebab. Niisiis, kebab hommikusoogiks. Pole paha! Seejarel paikse kaes lesida, ilusaid tommusid noormehi vaadata ning ohtul missale. Ideaalne viis pyhapaeva veetmiseks.
Tana aga ootab ees veel galeegi keele praktika, siis natuke asjaajamist ja raamatukogus istumist ja magistritoo materjalide lugemist. Me siin teeme sellist yhist eesti-itaalia-poola-tsehhi magistritood Galicia teemadel. Sedasi on isegi ponev raamatukogus olla. Eriti kuna seal tootab yks hasti nunnu noormees, kes meil ka abiks on :):):)
Reedel hakkavad suured pidustused. ja kestavad mingi kaks nadalat. Peab energiat varuma. Ja kursuse loppedes on meil kirjalik ja suuline eksam. See kyll ei kola hasti... Aga sinnani on veel aega. Ma veel ei motle sellele. Nyyd aga jooksen loengusse.

juuli

Santiago on eriti armas juulikuus. Kui saab oosel pargis istuda ja filmi vaadata ja jargmisel paeval plaza Cervantesel voi Touralil soojadel kividel ja jargmist filmi vaadata. Ja siis kuhugi edasi pidutsema minna, nii et hommikul koolis koik magavad poolenisti. Ja oiged pidustused pole veel ju alanudki. Vaielda ennelouna kohvi-kakao juures soomlastega, et kas tuleb oelda fino-ugrés voi ugro-finés. Voi voiks hoopiski muuta ara estono-finesiks. Ja siis see tyypiline uduvihm. Nostalgia nostalgia.

MIMA

Minu Santiago. Taitsa minu. Ja lopuks laks ilm ka soojaks nii et saab valjakutel sisalikku mangida. Kahjuks hoivab kool suurema osa ajast. Teine osa laheb igasugu organiseerimisele. Kolmas pidutsemisele ja kohvikutes istumisele ja niisama suhtlemisele. Aaa, ja turistipoed on ikka veel supertoredad. Eriti kuna nyyd myyakse mones neist ka mustlasratikuid ilusate narmastega ja mitte ainult flamenco omasid.
Galeegi keel on super. Mima tahendab Madre Mia :p Nii armas! Ja kogu aeg kaia ringi galeegi keele opikud kaes, mida saab siis vajadusel ka istumisalusena kasutada, et valge seelik vaga ara ei maarduks. Ainuke seelik, mille ostnud olen siit, sest praegune mood on lihtsalt kohutav. Ja ykski pood pole ka moest valjas. Ehk siis: retuusid ja mingid vormitud pikad pluusid-sargid. Kolekole.
Seltskond on meil tore. Viimati kaisime diskoteegis ja meid oli u 25 inimest ning yliraske oli leida diskoteeki voi baari, kuhu me koik sisse mahuksime. Lahemalt suhtlen siin hetkel Kahe itaallase, yhe portugaallase, kahe soomlase, kuhja poolakate, yhe bosnialase, kuhja hispaanlaste, yhe brasiillase, kahe ungarlase, yhe tsiillasega.... ja veel igasuguseid on siin muidugi.
Ekskursioonid on ka super, kuigi pool ajast kulub lounasoogile ja siestale. Kaheksajalgu ei suuda ma siiamaani sundida end proovima. Igasugu muid molluskeid ka mitte.
Vot sedasi kulgeb elu siin Lounamaal pohjas. Edusamme oma magistritoo teema valikul pole ma veel vaga teinud. Moned ideed on tekkinud, aga... Ikka ei tea veel. Pole aega moelda ka vaga. Kirjutada mul kyll poleks aega olnud siin. Ja wifit siin ka vaga kuskil pole nii et hea et arvutit kaasa ei vedanud. Nii, aga nyyd lahen ma ka kuhugi katedraali lahedasele valjakule paikest votma ja siestat pidama.

HIspaania - teel ja kohal

Nii, joudsin lopuks siis kohale ja leidsin ka interneti...
Lend oli igav ja kestis kaua. Arvutasin igavusest, et tapselt 24 tundi kulus Tallinnast Santiagosse joudmiseks. Lennukis Londonisse laksid mul maandumiselñ korvad nii lukku ja nii valusaks, et motlesin juba, et kukuvad pea kyljest ara. Ja siis tuli ka mingi palavik taas, nii et kergelt ahju tunne oli u 8 tundi peale maandumist ka. Yks korv on mul muide siiamaani lukus ja mul pole aimugi, kuida seda lahti saada. Kohutav. Londoni lennujaamas oli igav. Joudsin jareldusele, et mulle meeldib Barcelonas rohkem oobida. Siis ma avastasin veel, et mul pole ju naelu, mille eest ma siis juua ostan. Aga lopuks joudisn jareldusele, et kaardiga saab ju ka ometigi maksta ja oligi probleem lahendatud. Istutasin end maha ainsale pingile, kus polnud kaetugesid ja mis oli suht nurga taga ja vaikses kohas. Mingi hetk taitus see vaikne koht juutidega, mis oli aarmiselt kummaline. Oosel sai isegi tunnike magatud. Kella 2-3 paiku tegin silmad lahti ja ei saanud teisiti, kui pidin fotoka valja votma. Kogu porand oli magavaid inimesi tais. Hotell Stanstead. Yhed noormehed magasid chewck-ini laua juures ja kui kell 4 hakkas mingi lennu check-in,siis moodustati nende taha pikk jarjekord. nad arkasid yles alles siis, kui inimesed yle nende yritasid oma kohvreid ara anda. Minu korval maandu mingi kummaline tadi, kes end meikima hakkas. Ja ma ei motle ainult ripsmeid ja huuli, vaid ikka korralikult. Isegi varbakyyned lakkis ara.
Santiagosse joudisn kui koju. Ilm oli kyll suht vilu ja pilves. tana ka ainult 20 kraadi kuskil, aga kogu juuni olevad 35 olnud, nii et ma loodan, et see soojus ikka tagasi tuleb. Korter on lahe. Vana ja vanalinnas. Selline aarmiselt ajalooline. 8 tuba on sees, aga inmesi on veelgi rohkem, sest moned on kahesed toad ja moned inimesed on sela lihtsalt vahel, aga ei ela selles korteris. Pole veel selget pilti saanud :p Gaasiga ei toota mitte ianult pliit, vaid ka vannivett peab gaasiga soendama. Seda ma kogen kyll esmakordelt. Nii et korter ise on juba elamus.
Ega ma ei yrita romaani kirjutada, nii et kui midagi ponevat toimub, siis jatkan. Hetkel ajan igasugu ametlikke ja informatiivseid asju, homme juba 9ks hommikul kooli.

WHO

See pakkimine on jube keeruline. Eriti siis kui midagi eriti nagu kaasa ei võta. Ma ei suuda uskud, et ma juba ülehomme Hispaaniasse lähen. täitsa uskumatu. Pole nagu aega olnud seda mõtet seedidagi.
WHO konverents oli aga superlahe. Nii hea kogemus sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil töötada. JA olgugi et mu Hispaania delegatsioon väga abi ei vajanud. Ainult see oli suur probleem, kuidas ikka valitsuse õhtusöökidelt ja vastuvõttudelt varem tagasi saada, et jalgpalli vaadata :p Ja siis organiseerisin nad ikka korralikult bussi pääle. Muigama võttis küll natuke :p Ja teiste hostidega oli tore aega viita meie puhketoas koos saiakestega ja Estonia keldrites kolada. Paar hästi nunnut noormeest oli ka. Ja natuke rumeenia keelt õppisin. Ja Olümpia hotellis sai ööbida. Teate, sealt saab koridoris lihtsalt õunu võtta. Läheb öösel kõht tühjaks, astud korra uksest välja ja võtad õuna. Ja voodis lebades sai telekat vaadata. Ja me olime VIPid nii et isegi pornokanalid olid tasuta :p Ja nii ilus vaade vanalinnale. Eriti kaunis veel päikseloojangul. Aga tegelikult ma eelistan ikka kodus magada ja näha aknast õuna- ja kirsipuid.
Nii, aga ma nüüd jätkan pakkimisega. Loodetavasti seal püsib see 35 soojakraadi ka siis kui mina kohale jõuan...

pühapäev 22

Edaspidi kardan ma palju rohkem päevi, mis on 22 ja pühapäev kui 13 ja reede (või teisipäev). Või siis oli asi selles, et mul oli nimepäev... Tegelikult ma sain juba laupäeva õhtul aru, et pühapäev tuleb halb päev. Sest viltu hakkas vedama juba õhtul, kui avastasin, et palavik on tagasi tulnud. Mis pole üldse tore arvestades seda, et ma sel nädalal non-stop töötama pean ja juba nädala pärast Hispaaniasse lendan. Ja siis ütles mulle keegi tark, et esmaspäeval on arst ka kinni, sest pühad on. Ma kipun kogu aeg ära unustama, et mingid pühad on. Nomaiteagi, mis nüüd saab. Aga, pöördudes tagasi pühapäevaste ebaõnnestumiste juurde... Hommikul Tartu poole seigeldes kukkusin.. Siruli maha. Liiga tavaline oleks ju talvel jäätunud teel kukkuda, ma pean ikka originaalitsema ja keset suve kõnniteele end siruli viskama. Ma nimelt üritasin bussi peale joosta. Ja iroonia on veel selles, et mul polnud ju kuhugi iseenesest kiiret ja 15 min pärast läks järgmine buss. Ja olgu öeldud, et bussist jäin ikkagi maha ja põlv ka katki nüüd, käsi välja väänatud ja valge jakk määrdunud (loomulikult kannan ma valget jakki, siis kui kukkumiseks läheb). Bussis hakkasin end päevaks ette valmistama, et mis veel võib valesti minna. Noh, et vaim valmis panna. Üllatuslikult läks kuni Tartuni kõik OK. Järgmine ebameeldiv seik ootas mind Lille Majas, kui alarmisüsteem oli hüüumärgi all ja siis pidin oma 10 min mässama, et asja kontrolli alla saada. Tantsutrenn läks super (kui välja arvata mu tõsised tasakaaluhäired). Isegi koju tagasi sain uute üllatusteta. Kodus aga suutsin oma veel terve vasaku põlve vastu lauda ära lüüa, nii et nüüd on ühtlaselt sinikad kummalgi põlvel. Seejärel, millegi kallal tegutsedes, kastsin oma pluusivarruka panni sisse, kus oli sutsu rasvane vesi. No kogemata juhtus. Ma ei tea kesse selle panni mu teele ette jättis! Seepeale otsustasin, et kõige turvalisem koht on voodi ja lootsin kõigest hingest, et see enne hommikut kokku ei kuku (kuigi mine tea...)

Sõnadega ei saa tundeid väljendada. Vähemalt mitte rahuldaval tasemel. Tahaks nii palju öelda, aga lihtsalt pole ju sõnu. Ja siis jääb vaid üle loota, et teine loeb kõik välja silmadest ja kehakeelest.

segaduses

Ja nüüd mis? Mul on äkki ees kaks päeva, kus mul mingeid plaane pole. Pole vaja õppida (vähemalt mitte otseselt, kaudselt on vaja küll), pole vaja tööle minna. Ma ei oskagi endaga midagi kohe peale hakata. Nii imelik on sedasi. Kui midagi tegema ei pea. Saab teha igasugu lahedaid asju ilma süümepiinadeta.
Kes mu halamist viimased kuud jälginud on, siis võin uhkusega öelda, et ma olen vist terve. Juba täitsa mitu päeva pole palavikku ja täna julgesin isegi sallita välja minna. Tallinnas! Siin tuulte pesas.
Ma ootan juba põnevusega järgmist nädalat. Saab olla "seltsidaam" Hispaania ministritele. Aga selline töö on imelik, kus konkreetset ülesannet pole. Lihtsalt käi kaasas ja vaata et kõik õigel ajal õiges kohas oleksid ja et kellelgi probleeme poleks. Igaljuhul põnev.
Ja siis ma avastasin, et Hispaaniasse sõit on nagu kohe... Nagu kohe kohe... Varsti noh. Õnneks mul ei jää eriti aega paanitseda. aga ikkagi. Peab pakkima, noh tegelt jõudma järeldusele, et ei paki midagi peale ühe seeliku ja mõne pluusi. Aga see valik on ju raske. oeh. Ma ei oskagi midagi kirjutada. Nii et ei kirjuta.

väsinud guapa

Ma olen jõudnud sellisesse staadiumisse, kus korraks põrandale maha istudes tahaks kohe sinna põrandale pikali visata ja magada. See tunudb väga õndsuslik tegevus. Ühesõnaga kaks järjestikust tööpäeva, öised õppimised ja pidev 37 palavik on ikka korralikult ära väsitanud.

Aga ma arvan, et hispaanlased võiksid ikka rohkem tippi jätta. Üks andis eile 10 eurot. see oli lahe. Aga täna vahetasin ainult kasulikult raha, ehk siis 25 krooni 5 euro vastu. Ja tänane ekskursioon tuli mul ju superhästi välja ja kõik olid rahul. isegi bussijuht nentis, et nad kõik naerulnägudega bussi tulid. aga nojah, mis teha, et hispaanlastel seda kommet eriti pole. toredad on nad ikka ;)

aga jah, mul jätkuvalt see luuleanalüüs tegemata, 10 lk-d tõlkimata, koreograafia tegemata, vahetekstid väljamõtlemata... magada tahaks...

Suremas vist

Enese kraadimine polnud hea mõte. Aga kuna mu enesetunne selle kuumuse suhtes on juba viimane kuu aega u sama olnud, siis tuleb välja, et ma olen konstantselt palavikus olnud, ma lihtsalt viibisin õndsas teadmatuses. aga see imelik kurguvalu ei ole üldse hea. Niiiiiiii valus on. Ja antibiootikum ei mõju ka enam. Ehk siis mingi uus haigusevorm mul taas. Ja homme ja ülehomme pean tööl olema, tööl, mis eeldab häid häälepaelu. Aiai, ei taha mõeldagi. Ja sellises olukorras õppida on ka ikka üks paras piin. Ühesõnaga ma kaldun juba arvama, et olen suremas ja keegi ei tea isegi millesse. Dr Housi oleks vaja :p

Üks positiivne asi haige olemise juures on see, et saab edukalt kaalus alla. Riidekappi koristades avastasin, et mu vööümbermõõt on paari päevaga 71-lt 65-le muutunud. Või noh tegelt lihtsalt et 65sed seelikud lähevad taas selga.
Ja ma ei teadnudki, et antibiootikume on ka selliseid, mida saab vees lahustada ja ei peagi tervelt alla neelama.
aga tegelt tahaks juba väga tantsida...

Jumalikud Hommikud

Need jumalikud hommikud... Ma nii nautisin... Tõusin vara, kell 11 umbes, laskusin kööki, pidzaamas, võtsin tüki kooki ja klaasi piima ning suundusin õue, tagaaeda. Istusin päikese käes, kuulasin vaikust ja linnulaulu ning nautisin hommikusööki. Kahju, et selliseid rahuhetki nii vähe on.
Ja siis hiljem riietuda hea muusika saatel. Valju muusika saatel, väga valju, just nii nagu mulle meeldib ning mis teeb riietumise väga palju aeganõudvamaks, sest hea muusika saatel peab ju poole energiat tantsimisele kulutama. Queeni saatel saab nii hingestatult tantsida...

surevad lilled

Mulle üldse ei meeldi kui lilled hakavad ära surema. See on nii kurb. Näed, kuida siga päev üha enam pea norgu laseb.

Ma pole kunagi varem suutnud välja mõelda, mis värvi lilled mulle kõige rohkem meeldivad. Kõik on ju nii ilusad. Aga punased ja kollased korraga on vist ühed kõikse ilusamad ;)