Oeh!

ja ma teen seda jälle. Võtan heast peast endale midagi pähe ja siis püüan seda elu eest teostada. Kas ma ei võiks natukenegi rahus ja igapäevasuses ja ilma veidrate ideede ja illusioonideta elada? Ja selle pideva organiseerimiseta... Lootusetu juhtum. oeh!

ja mõnikord on nii, et ei tahagi olla, ja mõnikord ei jõua ära olla...

äärmused. alati.

ma olen kurb. samas ma tean, et võin mõne hetke pärast jälle väga õnnelik olla. Piisab vaid mõnest sõnast või teost, mis minuni jõuab. kui jõuab. ja ma ei taipa miks ma kurb olen, sest alles ma ju olin õnnelik... ja miks pagana pärast ma üldse siia midagi kirjutan... eriti kuna ma ei taha, et keegi seda loeks. Aga võibolla on Erkkil siiski õigus, et polegi nii halb kui teised sind paremini tunnevad, isegi siis kui ise end ei tunne... või siis mitte? Aga vähemalt ma lõpuks taipasin, miks mulle igasugused pühad ja tähtpäevad ei meeldi.
Ja Hanna aitas mul arusaamisele jõuda, et ma olen pärit mingist teisest ajatsoonist või maailmast :p That explains a lot :)

Taas saab palverännata. Piletid juba olemas :) Seekord siis mauride eest põgeneda. Lahe! Ja Santiagos pidutseda kuu aega :) Superlahe!
Ja õnneks hakkavad mu miljonid probleemid ka lahenema. Saaks nüüd kõik need eksamid ka tehtud...

Longtemps ainsi pour commencer le temps que s'efface le lieu suivi de la planchi bien aprés.
Kaua aega nii et alustada aega mida ennast kustutab koht millele järgneb põrand üsna hilja.

hästi tasuv töö

Ma poleks kunagi arvanud, et minu töö saabki olema selline, et õhtuks panen tugeva meigi peale, teen pandasilmad pähe ja ehin end muud moodi ära ja siis lähen tööle. Mind võetakse kuskil tänavanurgal auto peale ja viiakse kuhugi baari, restorani, kasiinosse või mine tea veel kuhu. ja kui "töö" tehtud, siis makstakse ümbrikus raha kätte ja antakse mõnikord süüa ka veel. Vot selline tore amet on mul. Ja mulle väga meeldib see. Igasugu huvitavaid inimesi kohtab ja meestega saab flirtida. :p

lapsed

Lapsed on niiiii armsad!!!! superarmsad! eriti tüdrukud ja eriti sellised 4-5 aastased. Niii armsad. See kinnitab mu veendumust, et pean asja käsile võtma ja mõningaid vastavaid loenguid kuulamas käima.
ja esineda on tore kui on hea publik. kardan ja ootan ka esmaspäeva. loodetavasti läheb kõik hästi ja ilusti.
mulle meeldib mu uus mustlastantsukostüüm. nii ilus ja sädeleb. ja ma ei jõua ära oodata millal kingad kohale jõuavad. ja pastlad. ja tantsusussid. kui ma seda nüüd kirjapandult näen, siis mõistan, miks ma pankrotis olen :p aga niipaljukest peab ikka veel raha leidma, et lennupiletid ära osta. siis võin edasi pankrotis olla.
ma tegin eile avastuse, et mul võtab iga päev pea pool päeva aega, et asju korraldada, meile saata ja neile vastata. täitsa kohutav ja täiskohaga töö ma ütleks. noja ülejäänud aja kulutan tantsimisele, õpetamisele ja korreograafiate tegemisele. ja siis ööd kulutan õppimisele. Ja puhata ja mängida kahjuks ei lasta.... Aga ei kurda. Lõpuks ometi ka saavutan midagi. Mul on eesmärgid, unistused ja teostused.

sädelen

Tartu noorus on ikka äärmiselt veider. see maskuliinsest soost noorus noh. Veendun/sin selles taas.

Kummalisel kombel olen leppinud tõsiasjaga, et enne suve Eestist välja ei saa. ei olegi nii hull kuna tean, et see äraminek igas suhtes pea võimatu on hetkel (rahalises, ajalises jne). Noja teadmine, et kogu suve lõunamaal veedan aitab ka kaasa :) aga tegelt olen ma täiesti Eesti patrioot. Väikeste vaheaegadega. ning oma talvised reisikihud rahuldan liinil Tartu-Tallinn-Saue ja aegajalt veel mõni huvitav nurgake. No tegelt küll enamasti reisin marsruudil: ühel pool Emajõge ja teisel poole Emajõge. Sädelen edasi-tagasi. Ja ootan õhtulhilja kuuse all ning kuulan kellamängu. Nad võiks tihedaminigi tilulilutada...

Aga kahet asjast ma aru ei saa: kuhu kaovad sendid mu rahakotist? Ja miks ma kunagi ei suuda seda teist meenutada?

hullumaja kandidaat

Nonii, jõudis kätte see hetk kui tunnen, et palju ei puudu kui ka lõpetan hullumajas. See ei ole lihtsalt võimalik teha nii palju asju ja vastata kõigi ootustele. Ja millal jääb aega puhata ja mängida? Ei jäägi. Kõik tahavad must midagi. Ja kiiresti ka veel. Aga mul on ju vaja kooli asju teha, kuramuse sess ka käib juba ju. Ja siis need esinemised ja trennid ka veel. Ja lõpliku hoobi sain nüüd oma jalavigastusega. Vigane pruut. Nii et homme esinedes pean vist tõsiselt pingutama, et hoolimata valust ikka naeratada. aga küllap see jalavigastuski sai alguse mu mentaalsest seisundist... Hea nõuanne mulle endale tulevikuks: ära võta ette rohkem kui teha jõuad... Ja ma tean, et ma oma head nõuannet ikkagi ei kuula. Sest üldiselt on ju hea kui on palju tegemist, siis ei tunne end üksildasena. Lihtsalt nendel kriitilistel perioodidel kasvab kõik üle pea.

Whatever will I do???

- Nadie me hace caso.
- El siguiente, por favor.

Directly you'll be directed in the right direction. And exactically what is your problem?

Tegelikult on lastefilmides nii palju sügavmõttelisust ja filosoofiat. Hämmastav. Eriti kui oled omadega natuke ummikus.

pole mitte midagi öelda

Ja ma teen seda jälle. Just ja ikka ja alati siis kui pean mõnd esseed kirjutama. Aga jah, saksa kanaleid on lahe vaadata. Suurt aru ei saa, aga midagi ikka. Aga põhimõtteliselt on mul tunne, et hetkel viibin mingis suhtlemiskriisis. Lihtsalt seetõttu, et ma ei leia, et mul oleks midagi öelda, ükskõik kellele. Nii siis olengi koos inimestega, mis eeldaks ju omavahelist suhtlust, aga mul pole mitte midagi öelda. Mitte kellelegi. kõik tundub kuidagi mõttetu. Ja pealegi on kõik juba olnud. elus ei juhtu mitte midagi uut. kõik kordub. Või siis olen taas selle maagilise realismi tsirkulaarses ja üksilduse mõjus. Pole vist kuigi tervislik lugeda järjest Pedro Paramot, Marquezi novelle ja Sadat aastat üksildust.
Aga homme lähen balletti vaatama ja pühapäeval taas saab tantsida-õpetada. Avastasin alles, et mul fiiberplaadid kinga alt pea olematuks kulunud ja teistel kingadel kontsad läbi ja sussidel selline peagi tallatu olek. Niisiis olen suutnud kõik oma tantsujalanõud ära kulutada :p

kes ma olen?

Kes ma olen? Miks mõned arvavad, et ma olen hull aktivist ja hästi asjalik ja teised jällegi, et olen udu ja hajameelne ja unistaja? Siiamaani olen arvanud, et kaldun pigem udususele, kuid nüüd olen hakanud kahtlema. Äkki ma olen hoopsiki kogu aeg olnud pigem asjalik ja tegus ning püüdnud seda poolt alla suruda? Või olen siiski unistaja, aga püüan jätta asjalikku muljet? Või siis mitte? Või on hoopsiki hakanud mu põhiloomus muutuma? Pärast otsustavat aastat Hispaanias ei ole ma enam see, kes olin varem... Aga kuidas saab muutuda see, kes ma olen? Kes ma siis olen? Äkki on tegemist hoopsiki eneseusu tõusuga, kui seda enam maha ei suruta? või hoopsiki langemisega? Või siis mitte? KES MA OLEN?

kõige raskem kodune ülesanne

Ülesanne seisneb siis selles: quejarse por quejarse. ehk siis me peame vinguma ja virisema hästi palju kõige üle mis pähe tuleb. ja nüüd ma siin mõtlen juba tund aega ja mitte midagi ei tule pähe. mis ma parata saan, et ma pole viriseja tüüp ja minu arust on kõik väga hästi ja kui pole siis annab alati ise asju parandada. enamasti vähemalt. ja kui ei anna parandada siis ei tasu neile ka pikemalt mõelda ja end välja vihastada. ja teine probleem selle ülesande juures on see, et ma ei taha seda teha. sest isegi kui ma suudan välja mõelda, mille üle vinguma hakata, siis selline tegevus pole kasulik psüühikale. tekitab ainult negatiivseid tundeid. Sellised kodused ülesanded tuleks ära keelata. Miks mitte kirjutada teemal: kõik positiivne meie ümber ja ma võiks terve magistritöö valmis kirjutada. ja mul poleks selle vastu midagi. Ja nagu näha juba on see ülesanne mind mõjutanud, sest ma hakkasin vinguma selle üle, et ma seda tegema pean. :p aga seda ma ei saa ju ometi kirja panna....

aktiivne periood

Nagu näha on mul aktiivne periood. Organiseerin ja õpin ja tantsin ja vahelduseks tuleb kõik jube hästi välja ka. Eneseteostus on hea. Ja nüüd olen taas uute illusioonide ja ideaalide küüsis. Ja hull teotahe on need kõik teostada ka. ükskõik kui irreaalsed need ka poleks.
Ja teate, et Jää aeg saksa keeles on ka väga lahe :)
Jätkan oma teekonda tähtede poole (loodetavasti ei jõua liiga kõrgele, et siis maha prantsatada...)

Dorpat

Nii hea tunne on kui peale suurt õppimist oled ka targemaks saanud. Et pole olnud täiesti mõttetu ajaraiskamine millelegi mida naguinii vaja pole ja kohe ära ununeb. Ehk siis ma olen päev otsa uurinud Tartu ajalugu ja tähtsamaid monumente vanalinnas. Ja nüüd tean oma teisest kodulinnast kohe palju rohkem kui aastaarvu 1632. Aga jah, see muidugi ei tähenda, et ma homme ideaalselt ja inglise keeles seda kõike rääkida suudan. aga ma vähemalt üritan ennast kokku võtta ja hästi asjalik olla. viimasel ajal tuleb mul see suht hästi välja õnneks. udused perioodid on mul ka ikka sageli, aga nüüd vahelduvad need tihedamini asjalikega :p
ja täna tegin kohe pika jalutuskäigu Dorpati Emajõe kallastpidi ja nautisin lumesadu. Esimene lumi on alati nii tore. Ja mul oli õigus. Lund hakkas sadama täpselt siis kui õunad said otsa.

hingedepäev

Hingedepäeva ainuõige tegevus ongi vist kirjutada esseed hingedest ja elavatest surnutest. Ehk siis romaani "Pedro Paramo" põhjal. üldiselt mulle väga modernne modernne kirjanudus ei meeldi, aga see teos on küll superhea. Ma vist hakkan maagilisest realismist aru saama vaikselt. Sest tol ajal kui lugesin "Sada aastat üksildust" see mulle väga sügavat muljet ei jätnud. pean nüüd uuesti lugema. no naguinii pean tegelikult ju :p
Ja ma kuuslin et nädalavahetusel pidi lumi maha tulema. see on ka tore uudis. Iirlastest on küll nats kahju, aga ega neil seal Iirimaalgi nii soe pole, et nad siin kohe ära peaksid külmuma.

tegusad päevad

Tantsuklubi on jätkuvalt superlahe!!! Ja ikka tuleb välja, et noormehed, kes mulle meeldivad pole üldsegi eestlased :p Sakslane oli. aga väga hästi tantsib eesti rahvatantse.
tgelikult püüan ma siin jälle edasi lükata organiseerimiskohustusi ja vastutust ja õppimist. Ma ju tean küll, et ma pean nendega kohe tegelema hakkama, aga kuna ma pean miljon asja ära tegema siis ei oska kohe mitte kuskilt peale hakata. Niisiis kuulan-vaatan totraid muusikaviedosid VH1'lt ja kuulan vihma.
Ahjaa, ma avastasin äsja, et jõulud on käes. Nimelt, õunad hakkavad otsa saama, mandariinid on väga head, väljas on pime ja poes müüakse piparkooke. puudu on veel vaid lumi. loodetavasti saabub seegi peagi.
ma nüüd hakkan mingist otsast peale. Tartu ajalugu vaja selgeks õppida vist esmajärjekorras ja siis võtta käsile tutvumisõhtu korraldamine ja siis uue tantsusaali otsimine ja siis sürrealism ja hullud prantslased. ja kõik muu ka veel kunagi... oeh

udu

ma toimin inspiraatorite mõjul edukamalt :p (aga ma muide ei tea kas selline sõna üldse eksisteerib ja ÕS on ka koduskodus). Aga põhimõtteliselt... jälle ma unustasin ära mis ma öelda tahtsin. ma tegin seda eelmisel nädalal hispaania keele tunnis ka, ütlesin pool lauset, siis jäin vait ja ei osanud midagi enam öelda, sest pea oli tühi ja mul polnud aimugi mida ma just öelda tahtsin. ja täna portugali keeles esimest korda olin mina see, kes küsis õpetajalt, et mida ta must tahab. jätkuvad mu tõsised keskendumishäired. aga nendele peaks üldiselt ju mõjuma hästi tants küünlavalgel kui keegi ei näe mis sa teed :) see oli lahe! tuletas meelde üht hiljutist esinemist, kus oli meigi tegemisega probleeme valguse puudumise tõttu. ahjaa, eile käisin esimest korda elus siis ka kasiinos ja jätsin oma sädeluse sinna punasele sametvaibale maha. aga muide, kasiinodes pole esmaspäevaõhtuti eriti inimesi nagu ma avastasin. ja järjekordselt küsiti mult üle, et kas ma ikka olen 21. tegi kohe tuju heaks sel vanatüdrukul siin ;)
aga jah, ma nüüd lõpetan naljad ja asun oma prantsuskeelse kirjanuduse, hispaaniakeelse kirjutise ja portugalikeelse grammatika juurde., kõik korraga ja järgemööda. ehk jõuan hommikuks (st kell 12 pm) valmis. oleks hästi positiivne.
ja ma mõtlesin küll, et see tiigi tänav oli kuidagi erakordselt pime täna, aga ei pööranud sellele tähelepanu, nagu mu klassikaaslane teadvustas endale, et mul olid täna sädelevad juuksed, aga ei mõelnud sellele pikemalt :p

Lülitan välja ja keskendun

Lülitan välja ja keskendun. Focus! Centrase! Kui õunad saavad otsa, siis algab talv. Ma ei jaluta ringi alasti ja mustaks nutetud silmadega!!!! Süütan selle valusvaluliku tule ja lahkun turvalisest pimedusest. Mediteerin ja leian oma keskme. Loomingulisus. Ja mis selle lootusega taas on??? Filosoofiliselt võttes... eiei, ei mingit filosoofiat. Lähtun pigem inimlikust ja maagilis-realistlikust küljest. Ja jäädes truuks tsirkulaarsele ülesehitusele.... Lülitan välja ja keskendun. Focus! Centrase!

sõltuvuses

ma olen täielikus sõltuvuses tantsimisest. igasugusest. nii et nüüd ei jää enam aega sellele vähesele koolilegi :p ja õpetajaamet meeldib mulle ka. poleks kunagi seda arvanud. aga niikaua kuni ma tunnen et valdan seda ala mida õpetan on superlahe. ja siiamaani olen osanud olla väga asine ja sellele rahvahulgale ka midagi selgeks teha (loodetavasti ei tundu see mulle ainult sedasi :p). hea tunne on kohe. aga peaasi et ei pea hakkama õpetama midagi mida ei taha. aga tegelt ma juba ootan homset-tänast, et saaks end lõpuks ometi kord välja magada ja kord nädalas ei pea minema kuhugi trenni, esinema ega kooli.