Ja ma teen seda jälle. Just ja ikka ja alati siis kui pean mõnd esseed kirjutama. Aga jah, saksa kanaleid on lahe vaadata. Suurt aru ei saa, aga midagi ikka. Aga põhimõtteliselt on mul tunne, et hetkel viibin mingis suhtlemiskriisis. Lihtsalt seetõttu, et ma ei leia, et mul oleks midagi öelda, ükskõik kellele. Nii siis olengi koos inimestega, mis eeldaks ju omavahelist suhtlust, aga mul pole mitte midagi öelda. Mitte kellelegi. kõik tundub kuidagi mõttetu. Ja pealegi on kõik juba olnud. elus ei juhtu mitte midagi uut. kõik kordub. Või siis olen taas selle maagilise realismi tsirkulaarses ja üksilduse mõjus. Pole vist kuigi tervislik lugeda järjest Pedro Paramot, Marquezi novelle ja Sadat aastat üksildust.
Aga homme lähen balletti vaatama ja pühapäeval taas saab tantsida-õpetada. Avastasin alles, et mul fiiberplaadid kinga alt pea olematuks kulunud ja teistel kingadel kontsad läbi ja sussidel selline peagi tallatu olek. Niisiis olen suutnud kõik oma tantsujalanõud ära kulutada :p
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
oi kui tuttav tunne see on! et ei ole millestki rääkida, veel enam, et ei viitsi-taha kellegagi suhelda, lihtsalt ei viitsi. aga muidugi alati on erandeid ;)
Postita kommentaar