hiliskevad

Kui varakevadest andsid märku murtud südame pärast jõkke hüppavad noormehed, siis täna sain aru, et käes on hiliskevad. Põhjused:
1) palavik ja ära olev hääl
2)soe ilm, ilus vasakule naeratav kuu ja midagi rohelist puude okste küljes
3) noormehed, kes on ärganud talveunest ja suga tänaval juttu ajama jäävad (oli juba tunne nagu oleks tagasi Hispaanias)
4) palju stressi ja koolitööd (tagajärg-põhjus)
5) esinemised õues
6) keskendumishäired ja rõõmupahvakud

Pikkusprobleem

Mul on kalduvus (oh, see ongi see eestikeelne sõna, mis mul varem tendentsi juures meelde ei tulnud...) kirjutada need tööd kõik liiga pikad. Ma saan aru miks üks mu baka töödest lubatust poole pikem tuli - ei tasu kirjutada single reavahega asi valmis ja siis 1,5seks muuta ja avastada, et tööd on plaanitust palju rohkem sedasi. Aga miks mul see mag töö ka pikaks kipub minema, vot seda ma ei mõista... Alguses ei tundunud see teemavalik sugugi nii lai, et sellest 70 lk-se töö ära kirjutaks. Teemavalikut sai veelgi kitesndatud töö käigus ja ikka tundub, et asi läheb natuke kontrolli alt välja... Aga äkki on asi selles, et eesti keeles on liiga pikad sõnad? Tegelikult on seda praktika osa ikka eesti keeles tunduvalt parem kirjutada, aga ma kujutan juba ette, milline õudusunenägu saab olema galeegi keele ajaloo eesti keelde tõlkimisel. Aga üks tundub juba suht kindel - ma kaisten oma töö ikka kevadel ära. Aga et mitte ära sõnuda, siis ütleme, et nii 95% kindel :p

Ma tunnen nii oma fotokast puudust. Ma tahtsin nii väga sel aastal kevadet pildistada. Ma käin iga päev põõsastest ja puudest mööda. Ja iga päev vaatan, et pungad on jälle natuke rohkem avanenud. Mõtle kui lahe oleks, kui ma iga päev ühte ja sama punga saaks pildistada ja siis need pildid kuhugi järjest üles panna ja kevade evolutsiooni jälgida...

Aga olgu, kutsume tänase õhtu varaseks ja läheme juba kell 5 magama ;) Ehk läheb siis palavik ka minema.

püüdlen magistri poole

"Iga inimene võib edu saavutada peaaegu kõiges, mille jaoks tal jätkub piiramatul hulgal entusiasmi."

Kui jätta tähelepanuta see "peaaegu", mis mulle ka natuke muret teeb, siis ma tõesti loodan, et edu võib saavutada ka ilma entusiasmi ja lihtsa tagantsundimisega. Ehk siis, palun sundige mind seda tööd kirjutama!!! Ma ise teinekord ei oma nii palju distsipliini.

Aga tegelikult on lood sedasi, et mul iga päev ees sama probleem, kuidagi ei viitsi seda faili avada, mille pealkirjaks on Made in Galiza ja sotsiolingvistika. Ja kui ma lõpuks lõpuks lõpuks ta lahti teen ja esimese lause kirja panen, siis hiljem seisan silmitsi teise probleemiga - kell on 6 hommikul, väljas valgeneb ja mina ei saa kuidagi kirjutamist katki jätta, sest hoog on sees ja ma ju tean, et kui ma selle faili kinni panen, siis on teda jälle väga raske taas avada. Järeldus: mu entusiasm tekib tööd kirjutades, aga otsekohe kui ma taga reaalselt tõtt ei vaata see kaob.

Veel tähelepanekuid: tasub lugeda töö esitamise nõudeid. Näiteks avastasin ma sealt, et töö peab olema esitatud kahese vahega. Mul oli 1,5. Muutsin siis kaheseks ja sekundiga edenes mu töö 7 lehekülge. Oh mis rõõmu!!! Varasema 20 lk asemel oli kohe 27 :):):)

kevad :)

Nüüd siis jõudis kevad. Midagi oli kahtlaselt teistmoodi kui ma kooli kõndisin. Ja siis kui koolist tagasi koju tulin sain aru, mis see oli. Nimelt istusid inimesed rakekoja platsil välikohvikutes. Ja lisaks veel see, et temperatuurid on juba ülevalpool nulli ning päike paistab ja esimest korda sai ka kingad jalga panna. Ja mis poleks veel kindlam kevadekuulutaja kui see, et noormehed murtud südame pärast emajõkke hüppavad!

Colombia

Keset ööd on hästi normaalne tegevus ju kuulata youtube'ist Colombia hümni. Aga tegelikult mulle hümnid väga ei meeldi muusikalises mõttes. Ma lihtsalt nii huvi pärast. Ma pean tegema ettekande hispaania keelest Kolumbias ja siis otsisin keelenäiteid. Ning sellest tööst on isegi midagi kasu, avastasin endale tervelt kolm uut lahedat Colombia artisti (peale teada-tuntud ja ära leierdatud Shakira ja Juanese). Nimelt Naty Botero, Fanny lu ja Fonseca. Asi võib muidugi olla minu üldises hispaaniakeelse muusika armastuses või tänases meeleolus, aga mulle nad täitsa meeldisid. Nüüd peab kahjuks naasma töö raske osa juurde, ehk siis igasugused foneetilised, fonoloogilised, leksikaalsed ja morfoloogilised iseärasused Colombia hispaania keeles; dialektid ning nende jaotus, hispaaniakeelevälised mõjutused (aafrika keeled ja põliskeeled jm), kreoolkeel Palenque de San Basilio...
Miks ma ei suuda kahte asja korraga teha? Mul oleks vaja peale selle etteknade ju magistritööd ka kirjutada. Parem käsi ja ajupool võiks ju ühega tegeleda ja vasak teisega. Milleks mul siis neid kaks on kui korraga naguinii kasutada ei saa?

jäätants

Selle asemel, et õppida liigub pilk ikka pidevalt telekaekraanile, kust tuleb kas paariskava või jäätants või meeste vabakava (kus on ilusad mehed eksju). Ja siis jääb see pilk sinna kinnistunult paariks tunniks. Nii lahe ja nii ilus ja mõnikord näed nende nägudelt ka, et nii piinarikas. Aga mu viieaastane vennapoeg on ikka armas. Kõigepealt teavitas ta, et mul pole jalgu (seelik oli liiga pikk noh). Ja siis mingi aja pärast vaatas ka neid iluuisutajaid seal telekas ja ütles, et tädid on aluspükste väel. Vot nii. Ega lapsesuu ju ei valeta :p Loo moraal: tuleb kanda seelikuid, mis on põlvini.

2 kuud

Umbkaudu on aega kaks kuud. Ja siis veel paar päeva, kuid see aeg läheb niiehknii tiitellehe tegemisele ja väljaprintimisele. Kahes kuus on kokku kuskil 60 päeva. Töö maht on u 70 lk-d. Sellest 14 on enam-vähem kindlalt olemas. Nüüd tuleb teha üks lihtne matemaatikarehkendus, selline filoloogile omane suurte ümardamistega, ja jõuangi tulemuseni: ma pean iga päev kirjutama vähemalt ühe lehekülje. Kui ma sellest tagasihoidlikust plaanist suudan kinni pidada, ja loodetavasti mõnel päeval ka rohkem edenen, siis polegi ju asi nii hull... Aga tuleb mudiugi arvesse võtta, et siia blogisse kirjutamine ei lähe üldse mitte selle lehekülje alla.

uskumatu

Ma ei mäletagi, millal selline ennekuulmatu asi viimati juhtus. Aga nüüd eile siis tõesti leidis aset. Kõik sai alguse sellest, et laupäeva hommikul pidin juba enne kella 7 hommikul tõusma. Seega uneaega jäi u 3 tundi. Ja siis järgnes pikk päev täis autosõitu, Viljandi lossimäel valge vihmavarju, pruudikimbu ja kaameraga pruutpaari jälitamist, veelkord autosõitu ja 15 minutilist riietevahetust ja meigitegemist, siis veelkord autosõitu jälitades limusiini, tseremooniat ja sellejärgset pilditegemist õues (muide ei soovita veel õlapaeltega kleidis õues viibida), kus kuhi roose mu käevarre punaseid täppe täis tegid, siis veelkord limusiini jälitamist ja uhket pidu ja esinemist ja pidu ja pidu ja pidu kuni viieni homikul. Seega ka öö vastu pühapäeva oli u 3 tundi pikk. Ja siis pühapäeval sai jälle autoga sõita, ohtralt nohutablette tarbida, 4 tundi trenni anda. Ja just siis see juhtuski. MA LÄKISN KELL 23.00 MAGAMA!!! Ja magasin 12 tundi jutti ja kui bändipoisid poleks mind üles ajanud oleksin veel edasigi uinunud.

roosa

täna olid loengus kõik slaidid roosad. tekst oli roosa, ja kaardid olid roosad ja skeemid ja joonised ja youtube'i videod olid ka roosad. Nii lahe minu arust. Mul pole roosa vastu midagi. Ma ei tea miks see õppejõule väga ei meeldinud... Järgmine kord võiks näiteks kollane olla... Ühesõnaga, mulle meeldivad katkised projektorid ;)
Üleüldse oli kuidagi roosakas päev täna :p

kevad

Täna oli esimest korda tunne, et kevad on. Päike ja sula ja soe. Aga just eriliselt see õhk, mis on nii värske ja kevadine. Hoidsin oma tund aega akent lahti ja nii mõnus oli. Ma tean küll, et talv tuleb veel tagasi. Aga kevad meeldib mulle ka. Samapalju kui talv ja suvi ja kollaste lehtede ja vihmade sügis (aga mitte see hilisporisügis, see meeldib natuke palju vähem). Kuidagi sain nii palju energiat sellest päikselisest päevast. Kui ma suudaks selle energia nüüd patside punumiselt, kapsa söömiselt, küünte lakkimiselt (saate ju aru, et homme on esinemine :p), kõhulihaste ja sapagaatide tegemiselt, reiside planeerimiselt jne suunata hoopiski magistritööle...
Sellele kapsale ei meeldi vist üldse söödud saada. juba teist korda hüppas arvuti peale...

varvastel

Ma oskan teha seda rockist otse varvastele tõusu! Nii nagu Breakoutis see esitantsija teeb, kelle nime ma ei tea :p Ma varem ka kunagi proovisin ja siis ei osanud üldse ja nüüd täna pärast trenni harjutades äkki jalad hakkasid ise seda tegema ilma, et ma neile käskugi oleks andnud. Lihtsalt tuli :) Nii lahe!!! Arvatavasti pidi enne selleni jõudmist varvastel pöörlemise selgeks saama... See on nii hea tunne, et ma ise ka ikka edasi arenen. Sel aastal eriti palju veel. enam ei tantsi ainult vanu Roberti tantse, mis ammu selged, vaid saab ise ka uusi tantse kogu aeg õppida. See treble jig on küll trikiga, aga küll ta tulema hakkab :p Varvastel on tore olla :)

Saue - kodune linn

Vastlapäeval kelgutama minnes nägin sellist silti oma linnakeses. Keset linna. Me olime metsast veel võrdlemisi kaugel. Ja ma siiamaani ei saa aru, mida see täpselt öelda tahab... et põdrad peavad siit ära pöörama? Või siis just ei tohi sinna minna? (ma pole ammu autoga sõitnud ja märkidest suurt enam ei mäleta :p) Ja üleüldse polnud ma teadlik, et meil põtru on... pole veel kohanud, kuigi väidetavalt on paljud neid metsas näinud küll...

unistajad

Koristasin sahtlit ja leidsin mingi prinditud lehekülje, mis iseloomustab unistajaid. Kahjuks ei tea, kust see info pärineb, aga põnev lugemine oli igatahes. Toon mõned punktid ka siin ära:

1) Difficulty sharing feelings with other people, but always ready to express a point of view on an abstract idea.
2) Desire to change the world.
3) Being very imaginative.
4) Being a good listener - only if we're interested. Otherwise, we automatically drift off into other pleasant thoughts, while the person is talking. We can stop hearing everything around us.
5) Being perceptive about the way people feel, but not necessarily feeling the need to respond to this.
6) Having humanitarian tendencies.
7) Keeping a lot of secrets - sometimes our thoughts are too complex or different from normality to communicate easily.
8) Expressing views a lot better in written form than orally - because we have time to think about it.
9) Not minding being alone most of the time.
10) Seeming unemotional to others although this may not be true.
11) Hating small talk.
12) Laughing to ourselves anytime, anyplace... which makes people think we might not be all there...

Kas keegi tundis end ära? :p

Vastlapäev

Täitsa hämmastaval kombel sattusin täna kelgumäe juurde ja pika julgusevõtmise ja meelitamise peale lasin sealt kõige kõrgemalt ka kord alla (muidugi sedasi, et Ardo istus ees ja juhtis, muidu oleks vist küll vastu puud lõpetanud :p). Madalamalt lasin ikka mitu korda alla. Aga kõige lahedam oli lasteliumägi, see plastmassist, see oli äärmiselt lõbus ja hea hoo sai tegelt sisse. Maanduda tuli jalgadele ja siis edasi libiseda, et mitte haiget saada ;) Hernesuppi sai ka süüa. Kukleid mitte, sest dieet on dieet :) Tantsisin ja saunas käisin ka. Nii et vastlapäeva tegemised on tehtud.
Siis meisterdasin valge šolkolaadi-kookose trühvleid, neid mille retsepti Piret mulle andis. Päris hääd tulid, kuigi rummi oleks võind veel rohkem panna. Siis jõin rummi Coca Colaga. Täitsa korralikud kaks lonksu ja oli isegi täitsa ok. Seda ma arvasin, et ma peaks ennast alkoholiga hakkama harjutama just rummiga. Pingviinide paraadi vaatasin tubli pool tundi ja kuna ühtegi ilusat kleiti polnud, siis tüdinesin. Nii et Vabariigi aastapäeva tegemised on ka tehtud.

minu esimene tuljak :):):)

Lihaselõdvestus oli tore! Eriti kuna ma ei pidanud sportmängudes otseselt kaasa lööma :p Aga pildistamine oli tore ja tants ka. Ning kõige olulisem - viimane tants oli Tuljak ja ma sain elus esimest korda seda tantsida. Tõden veelkord, kui on hea partner, siis on superhea ka tantsida, isegi kui ise tantsu ei tea :p Ja see lõpp on ikka hullult äge :p

rahast ja sõpradest ja romantikast

Majanduslanguse tingimustes kaovad mul rahad pükste küljest. Mõned neist leidsin voodi alt üles, teised on jäädavalt kadunud.
Täna saatsin palju korda ja kõike seda ainult selleks, et mitte magistritööga tegeleda. Isegi poolteist kuud vahetamata olnud lambipirnid said vahetatud. Täitsa hämmastavalt valge on mu toas. Ja kadunud ongi kõik romantika.
Sõpradest jääb sõltuvusse. Igasugustest.

teater

Te saate ikka ju kõik aru, et ma tegelt kirjutan hoolega magistritööd :p Täna, pärast uisutamist, kahe kleidi ostmist ja teatris käiku sattusin taaskord raamatukokku ja nüüd on see raamatukuhi mu voodi ees ääretult suureks kasvanud. Sotsiolingvistika... Ja neid teoseid, mida vaja oleks ikka pole.
Ma sain ka teada, et Peeter Paan on lastelavastus. Ümberringi oli kuhi lapsi, kes muudkui küsisid: mis toimub? Miks keegi midagi nii teeb jne jne... Eriti lõbus oli siis, kui hakati ootama krokodilli. Nii et meil Hannaga oli täitsa lõbus. Nüüd peab lausa kaks päeva ootama enne kui uuesti teatrisse saab...
Ja nüüd on mu kolmest lambipirnist juba kaks läbi. Peaks ikka millalgi ära vahetama... Väga pimedaks läheb.
Tagurpidi uisutada on tore! Järgmine kord harjutan nii, et jalad korralikult risti ka käivad ;)

Hannaga uisutamas

Jääroos

Mida tegi Hanna

Mida tegi Liina

Sellised näevad välja uisutaja jalad (Hanna omad)

Ja selline näeb välja jää kui seal on korralikult uisutatud.

Piretiga uisutamas

uisutamine on tore :)

Selline näeb jää välja pärast seda kui Piret ja Liina on seal palju pöördeid harjutanud.

Ilus jää ja talvepäike.

kell 19.45

Ma olen sündinud kell 19.45. Rõhutan: õhtul. Miks siis on eeldatud, et ma vara üles peaksin saama kui ma ei saanud vara ilmalegi tuldud. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Nimelt oli selle lipiku peal kirjas ka minu pikkus sündimise ajal: 49 cm. Ma olen kõigest sutsu üle meetri kasvanud. See pole ju normaalne?!! Aga nagu Piret ütles, hullem oleks kui ma üldse poleks kasvanud ja sellise nurga alt vaadates on kõik ok :p Ja siis oli ses mälestuste sahtlis ka kõiksugu kooli diplomid jms. Huvitav info: ma olen saanud kunagi diplomi heade tulemuste eest kaugushüppes!?! Mina ja kaugushüpe??? See on veelgi ebanormaalsem. Hea veel, et kõrgushüpe polnud. Ja siis oli seal joonistus, mu õe tehtud vist, kus oli pilt koerast ja ülevalt tuli nooleke ja kiri et Muri ja alt tuli nooleke ja kiri Emane koer. Vot nii. Täpsus ennekõike ;)

Kui Saarlasd ütlevad Õ asemel Ö, siis mina ütlen hoopis O. Ja koik on arusaadav. Kuigi mu ode seepeale soovitas o-le rääkides kriips ka peale tommata :p Aga kui kiiresti rääkida, siis alati ei joua kriipsudeni.

Kolmekordsed piruetid on lahedad. eriti kui neid kolm tükki järjest on.